Mida sina teed, et päästa oma laste tulevik?
Kui märkad, et oled augus, lõpeta kaeva(nda)mine
Õnneks pole rohelised enam ainsad, kes tuleviku pärast muretsevad. Kodumaises meedias pole sõnad “kliimamuutus” ja “kliimakriis” enam kontvõõrastena peol, vaid nüüd juba pigem tüütute sugulastena, kes on kutsutud vaid äärmise vajaduse sunnist. Ja see on juba samm edasi.
Vastukaaluks umbusklikele vanahärradele kõlasid näiteks Martin Šmutovi tähelepanekud Rahva Teenrites valitsuse olematu kliimapoliitika osas üsna värskendavalt.
Kuid millega seletada asjaolu, et keskkonnapoliitika olulisus on tõstatumas alles peale riigikogu- ja Euroopa parlamendi valimisi? Iseenesest pole kliimakriis ju mingi uudis. See on teada juba aastaid, nagu ka ka vajadus kohaliku energiareformi järele, sest riik ei jaksa enam kaua põlevkivisektorit rahva armust üleval pidada. Miks (üksikute eranditega) leheveergudelt ja saatejuhtide huulilt ei kõlanud keskkonnaküsimused märtsis ja mais, kui uks otsustavateks muutusteks avatud oli? Kui ajakirjandusel oli hea võimalus vahendada avalikkusele ülevaatlikku teavet parteide kliimapoliitilistest seisukohtadest, andmaks valijale võimalus teha pädev otsus tuleviku kujundamiseks?
Read More
Tallinna linnavõim levitab müüte. Sõiduauto ei ole ju lahendus, peatänavat on vaja!
Maailma ökosüsteemide hävinemise taustal on kohatu kulutada nii palju aega vaid ühe tänavajupi üle arutlemisele, nagu seda Tallinna peatänava teemal tehakse. Kuid fakt, et pealinn väldib alarmeerivat reaalsust ega tegele linnaelanike tuleviku kindlustamisega ja linna ettevalmistamisega aina tihenevateks äärmuslikeks ilmastikutingimusteks, sunnib kirjutama.
Olen jätkuvalt seisukohal, et oma kodulinna elamisväärsuse nimel peame astuma ühiselt vastu teadmiskaugetele linnajuhtidele. Niisama heast peast ei muutu midagi.
Kuigi mitte keegi ajakirjanikest ei uurinud augusti alguse valitsuse pressikonverentsil välisminister Urmas Reinsalult, mida too arvab Tallinna peatänava ümber tekkinud poleemikast, asus too täiesti suvalisel hetkel, noor Helme taustal kavalalt muigamas, kiitma linnapea Mihhail Kõlvarti otsust peatada peatänava arendamine. Minister avaldas koguni arvamust, et laiem autosõidutee toob linnaelanikele rohkem hapnikku. Nüüdseks võib vast nõustuda varasemate spekulatsioonidega EKREga ühise koalitsiooni mõjust Tallinna juhtimisele ja tunnistada endile, et all-linn ja Stenbock on lõpuks ometi ühte jalga astumas.
Read More
Pealinna pea pakul
Kui Eestimaa Rohelised ja Keskerakond Tallinnas koalitsiooni tegema hakkasid, lepiti muuhulgas kokku püüdlustes võita 2020-2023 rohelise pealinna tiitel. See on tunnustus, mis on Tallinnal vaatamata korduvale kandideerimisele saamata jäänud. Kaotuse muudab mõruks asjaolu, et Euroopa rohelise pealinna konkursi idee autor pole ei keegi muu kui kunagine Tallinna linnapea ning tänane peaminister Jüri Ratas. 2006. aastal välja käidud ettepanek sai teoks 2008. aastal, kui konkurss Euroopa Komisjoni poolt välja kuulutati. Esimesena sai 2010. aastal rohelise pealinna tiitli meie põhjanaaber Stockholm, tänavu on selleks Oslo. Sellest ajast alates on tiitli pälvinud mitmed Euroopa pealinnad, kuid Tallinnat pole nende hulgas siiani. Tuleb mainida, et kõiki auhinnatud linnu ühendav asjaolu on avaliku ruumi inimkesksus – need on linnad inimestele.
2017. aastal, kui olid selgunud kohalike valimiste tulemused ja linnapea kohale asus keskerakondlane ja pikaaegne abilinnapea Taavi Aas, tekkis tal nutikas mõte kaasata linnavalitsuse töösse rohelise maailmavaate kandjad, kelle abiga lahendada pikaaegsed puudused. On palju spekuleeritud, et roheliste kaasamine oli klassikaline rohepesu, kuid tegelikkuses oli Aasa motivatsioon
Read MoreEesti köögi pahupool
Reaktsioonidest võib järeldada, et Riigikontrolli raport šokeerib paljusid kaasmaalasi, kes igapäevast söögikraami oma perele poest usalduslikult soetavad. Kuigi Eestimaa Rohelised on viimased vähemalt 10 aastat tülpimuseni seletanud avaliku halduse ametkondadele ja poliitikutele, et pestitsiidide jäägid toidus ja vees on ohuks meie rahva tervisele, pole ükski neist nimetatutest probleemile oma aega ega sisulist tähelepanu pööranud.
Ma ei hakka ajaloos väga kaugele minema. Alustan 2016. aastal algatatud petitsioonist. Sellele järgnenud sündmustest, milles vähemalt näiliselt otsustavate ametnike ja poliitikute ükskõikset ja isegi patroneerivat suhtumist Eesti inimeste tervise suhtes minu isiklikust seisukohast lausa kuritegelikuks võib nimetada.
2016. aastal tekkis Euroopa Liidus olukord, kus liikmesriikidel oli võimalus mürgise glüfosaadi ehk ühe tuntuima ja laialt levinud pestitsiidi kasutamist piirata. Täpsem küsimus seisnes selles, kas Euroopa Liit pikendab selle mürgise aine kasutusluba 10 aasta võrra või mitte ning see otsus jäi liikmesriikide valitsuste esindajate südametunnistusele.
Eesti ametkond pooldab mürgitamise jätkamist
Petitsioonis pöördusid koos minuga kõigi Riigikogu liikmete, Riigikogu maaelukomisjoni, Maaeluministeeriumi ja Vabariigi Valitsuse poole veel tervelt kolm inimeste tervist
Read MoreKui ametlikud linnapea allkirjaga kokkulepped ei kehti, siis millised kehtivad?
Tallinna Linnavalitsuse võimalik taandumine Reidi tee ehitust puudutavast ametlikust kokkuleppest kahandab linnvalitsuse usaldusväärsust.
Kuigi teade Reidi tee võimaliku laiendamise kohta on küll ehmatav, kuid arvestades Toompeal teadusleppe ümber toimuvat, enam mitte nii väga üllatav, sest kui võimu dikteerivate jõudude maailmavaated ei arvesta otsuste tegemisel kaasaegsete teadmistega, toodavad need otsused edu asemel hoopis kaost ja majanduslikku kahju.
Reidi tee osas linnavalitsus küll viitab avalikustamata uuringule, kuid väidetavalt pole isegi linnaplaneerimisametile ja teistele asjasse puutuvatele ametkondadele salapärast uuringut veel näidatud.
Samas edastas ERR aktuaalne kaamera väidetava uuringu tulemusi kindlas kõneviisis. Mille alusel rahvusringhäälingus kontrollimata väiteid tõepähe esitatakse jääb praegu selgusetuks. Küll aga saab kindlalt väita, et ühtegi nii laiaulatusliku mõjuga otsust ei tohi kaasajal nii kergekäeliselt teha ning Tallinna Linnavalitsuse ja Mererlinna kaitsjate vahel sõlmitud kompromisslahendus kuulub endiselt täitmisele.
Miks Tallinna linnavalitsus kehtivat kokkulepet tegelikult rikkuda tahab, on omaette küsimus. Selge on see, et väidetav autodevoo läbilaskevõime Reidi tee vähendatud projektis ilmneks vaid sel juhul, kui arvutusi tehtaks autostumise kasvu arvestavalt ehk teisisõnu, ei hoiaks linnavalitsus kinni kehivatest strateegiatest autostumist pidurdada, vaid soovib autostumist veelgi enam hoogustada. Rääkimata kuumasaare efekti võimendamisest ning teistest linnaplaneerimise ja maakasutuse meetmete rakendamisest kliimakriisi ajastul.
Kahjuks jätsid riigikogu valimistel paljud valijad ja valimata jätnud inimesed kogu Eesti saatuse võlgadesse uppuvate betoonerakondade meelevalda. Valimiste järgsetes tõmbetuultes on nähtavasti ka pealinn oma arengus vähikäiku tegemas. Kokkulepped on seatud kahtluse alla ja kaasamise tähe all saavutatud tulemused on nähtavasti teel prügikasti. Ehk toob tulevane nädal rohkem selgust majja.
Siit 80 kilomeetri kaugusel Helsingis said äsja ametisse tervelt kolm rohelist ministrit, mis annab lootust, et taandumine potjomkinlusest ja asfaldilembusest saavad kunagi ka siin pool lahte normaalsuseks.
Read MoreÄrge esinege ja hakake tööle härrased!
Eile kirjutas mulle üks solvunud ministeeriumi nõunik, kes oli nördinud, et ma ei aplodeerinud tema suurepäraselel ideele lapsi keskkonnakuritegude varjamiseks ära kasutada. Tunnistan, et nõunik Mart Raamatu riigi mastaabis väheambitsioonikad eesmärgid, võivad ju üllad olla.
Kuid tema esindatav ministeerium vaatab pealt, kuidas tapetakse pesades linnupoegi, avatakse uusi põhjavett ja kõigi õhku rikkuva põlevkivi kaevandusi ja RB sõidab üle sadadest metsahektaritest, mis ohustatud liikidele koduks. Antagu mulle ministeeriumi entusasti poolt andeks, aga tegu pole kliimakangelusega, vaid labase rohepesuga. PR kampaaniat, millega ministeeriumi tegevust Eesti looduse hävitamisel rohepesta püütakse, ajab südame pahaks..
Saastamise poolest kuulume Euroopa riikide etteotsa, tänu põlevkivisõltuvusele oleme maailma süsinikumahukamate majandustega riikide hulgas. Värske statistika ütleb, et Eesti saavutas metsaraie mahtudes rekordi.
On äärmiselt kurb tõdeda, et uue keskkonnamistri alluvuses jätkab ministeerium tõenäoliselt senikehtinud reformierakonna ja IRLi poliitikat. Oli väike lootus, et uue, mis sest, et EKRE ministriga, saab kliimakriisi lahendamine tõsisemalt ettevõetud, kudi paraku peab nentima, et riigina oleme jätkuvalt väga kaugel olukorrast, kus ministeerium oma enda tekitatud olukorrale kriitiliselt otsa vaataks ja tegutsema asuks.
Veel püüdis ministeeriumi nõunik mulle naiivselt selgitada Eesti inimeste leigust kliima- ja keskkonnaküsimustes, sest ilmselgelt polnud tal aimugi, et olen sel teemal lausa artikleid kirjutanud.
Huvitav, et nõunik Raamatu väitel, on ministeerium just tema algatusel palganud Kelli Sildaru lageraielanke rohepesema ja propageerima maailmavaadet, mis paneks noori mõtlema oma keskkonnajalajäljele. Nagu oleksid Eesti noored need, kes ei saa või ei taha aru saada, kuhu suunas käimasolev elupaikade hävitamine ja neist sõltuvate liikide väljasuremine kogu inimkonda kiirelt viimas on. Kahju on vaadata, kuidas ministeerium kulutab rahva raha kampaaniatele, millel puudub laiem eesmärk ja sisuline tegevus kliimakriisi pidurdamisel. Ning aina tugevamalt kinnistub seisukoht, et olulised ministeeriumi mutrikesed ei mõista, kui suured hoovad neile tööd andval asutusel- keskkonnaministeeriumil tegelikult on. Need on nii võimsad, et kogu riigi majanduse saaks ümberstruktureerida ja liikuda säilenõtke ökoriigi suunal. Kuid mingil põhjusel ministereium ei kasuta neid võimalusi ja püüab vastutust üksikiskule ja tema tarbimisharjumustele veeretada. Mina rohelisena tahan näha ministeeriumi reaktiivset PÕXITi rakenduskava, toiduraiskamisevastase seaduse jõustamist, kogu Eesti territooriumil linde nende pesitsuse ajal kaitsva raierahu kehtestamist, metsade raiemahtude vähendamist ning keskkonnamistri tulihingelist võitlust kliimakriisi ärahoidmisel. Ministeerium peab ise eeskuju andma läbi reaalsete kliimakriisi ärahoidvate tegude ja ennetamise. Kui on soov noori keskkonna teemadel harida, siis palun jagage rahastust neile ühendustele, kes selle enda kanda on võtnud. Ise aga panustage seadusandluse muudatustesse, töötage läbi nii IPCC kui IPBES raportid ja soovitused ning ideede ammutamiseks vaadake üle kõik metsa- ja põlevkiviteemalised petitsioonid, mis teie sahtlitesse viimaste aasatega kogunenud on. Ärge esinege ja hakake tööle härrased!
Euroopa Parlamendi valimised on e-hääletuseks avatud 22. mail kella 18.00ni
Kui sa ei taha oma häälega või hääletamata jätmisega toetada Trumpi ideoloogiat ülistavaid Isamaa või EKRE kandidaate ja soovid Eestit Euroopasse esindama keskkonnateadlikku, planeedi tervisest ja sellest sõltuvate inimeste tulevikust hooliva kandidaadi poolt, siis on sul valida koguni kolme kandidaadi vahel.
Eestimaa Roheliste esikandidaat on Evelin Ilves numbriga 110, Peep Mardiste numbriga 111 ja ankrukandidaadina mina, Züleyxa Izmailova numbriga 112.
Read MoreReinsalu keskkonnateadmiste laeks on "Naksitrallid"
Eile hommikul jagas Tartu Ülikooli nõukogu esinaine Ruth Oltjer oma facebookis ühiskonnakriitilise lehe The Daily Shit videopostitust, milles kõigile tuntud näitleja ja lavastaja George Clooney kutsub vaatajaid annetama raha võitluseks rumalate poliitikutega, kes eitades kaasaegse teaduse saavutusi ja kliimamuutuste olemasolu, levitavad massidele valeinformatsiooni ja seavad sellega ohtu kogu inimkonna ellujäämise.
Lühike video annab ülevaate üle USA kliimaskeptilise presidendi Donald Trumpi suuorgani veerenud pärlitest, mis heidavad tugeva kahtluse varju tema pädevusele ja motiividele maailma ühe suurima riigi juhtimisel.
Kahjuks ei pidanud järgmise, Trumpiga samaväärse intellektiga geeniuse väljaütlemisi pikalt ootama. Neid sai nautida juba samal õhtul Tallinna Televisiooni vahendusel, kui eetrisse läks Euroopa Parlamendi kandidaatide debati esimene, terve ühiskonna kõige murettekitavam aruteluteema.
Selleks oli värskes ÜRO IPBES teadusraportis kirjeldatud käimasolev, inimtegevuse tagajärjel seni kõige ulatuslikum ning kiirem elupaikade ja sellest sõltuvalt ka kõige suurem eluslooduse kadu planeedilt Maa. See seab otseselt ohtu ka inimliigi ellujäämise, kuid raport annab poliitikutele ja teistele otsustajatele katastroofi vältimiseks vajalike muudatuste elluviimiseks praktilisi juhiseid.
Debatisaate avangu autoriks polnud seekord mitte mõni paljukirutud EKRE kandidaat, vaid oma šovinistlike väljaütlemiste poolest hästi tuntud, kuid oma kehvade töötulemuste poolest justiitsministrina hoopis palju vähem tuntud Urmas Reinsalu (Isamaa), kes taaskord tõestas, kuidas vaatamata olematutele teadmistele, demagoogiavõtete ning populismiga saab kogu saate eetriaega kinni pannes kuldmunana särada.
Meie igapäevast mõttehiilgust anna meile Isamaa
Ja tõepoolest, Reinsalu kõrval kahvatusid isegi betoonerakondade esindajad Erki Savisaar ja Peeter Ernits, kes on ju samuti kõva jutuga Eesti mehed, kuid kelle teadmistele ja arusasmadele ökosüsteemi kallal toimepandavast barbaarsusest kliimakatastroofi ärahoidmisel loota ei tasuks.
Avalauses eksponeeris värske Eesti Vabariigi välisminister oma keskkonnateadmisi, refereerides ilmselt üht oma viimast ja kõige rohkem loodusteaduslikku teost meenutavat Eno Raua Naksitrallide lugu….
Saatejuhi küsimusele vastas Reinsalu, et kümned tuhanded ökoloogid, keskkonnateadlased ja kliimaõigluse eestvõitlejad on lihtlabased ökofašistid, kes pesevad ajusid sooviga takistada inimeste ja majanduse “normaalset” arengut. Seejuures eiras Reinsalu kaasaegseid teadussaavutusi ja pööras pea peale isegi tavamõistusele arusaadavaid protsesse - nagu see, et inimesel on oma tegevuse ning pelgalt eksiteerimise tarvis vaja eluvõimaldavat keskkonda ning et ilma keskkonnata lihtsalt pole elu. Ei mesilase, räime, rukilille, pääsukese, ei venelase, hiinlase ega ammugi mitte eestlase oma.
Mõistliku jutuga lollust ei ravi
Kuigi Roheliste kandidaat- rahvusvaheliselt tunnustatud keskkonnaspetsialist ja muuhulgas 2012–2017 ÜRO Euroopa Majanduskomisjonis (UNECE) rahvusvahelise arenguabiprogrammi juhina töötanud Peep Mardiste püüdis korduvalt oma konstruktiivuse ja asjakohaste kommentaaridega kastaneid tulest välja tuua, ei piisanud sellest, et puhastada Reinsalu poolt saastatud stuudioõhku.
Ja kahjuks polnud ka saatejuhtide valdkonnateadmised piisavad, et kiire suuvärgiga pahurat trolli oskuslikult ohjata.
Mingil hetkel lõpetas Isamaa erakonna au ja uhkus oma sõnavalangu enesekiitusega, patsutades end ääretu uhkustundega õlale 500 pagulase Eestist blokeerimise eest, kes tema hinnangul oleksid kindlasti koondunud ja pahategudele asunud. Kirsina tordil tegi Reinsalu maha idee neljanda põlvkonna tuumajaamadest, halvustades seejuures vabadussamba püstitajaid, tuues paralleeli, et kuidas saab riik, mis ei saa isegi samb ehitamisega hakkama, ehitada tuumaenergiajaama. Siinkohal pean ma asjakohase kriitikaga paratamatult nõustuma. Kuid näib, et Reinsalu on unustanud ühe tillukese detaili, nimelt et vabadussamba loomise agitaatoriks ja vastutajaks on tema enda erakond. Elagu Isamaa!
Ärgem heitkem meelt
Õnneks pole taoliste tobupoliitikute võim Eestis enam nii murenematu, kui veel aasta tagasi. Vaikselt on sõna võtmas ja saamas ka Eesti tippteaduskond, kelle esindajaid koos päris paljude noorte kliimaaktivistega samuti eile eetris olnud Rahvusringhäälingu saate “Suud puhtaks” stuudios ühiskonna suurima väljakutse problemaatika vesiselgeks tegid.
Eesti poliitikas oli eile sündmusterohke päev. Inimkonna püsimajäämise küsimust saabuva kliimakriisi olukorras tõstatati ka Postimehe Euroopa Parlamendi naiskandidaatide debatil. Selle debatiringi kõige nõrgemateks panustajateks olid taaskord erakond Isamaa Viktoria Ladõnskaja näol, kelle sõnvõtust oli selge, et tema teadmised hetke põletavaimal teemal ei kuulu kaugeltki esinduslike hulka ning samaväärsena paistis silma ka Eesti200 esindaja. Kes küsimusele, milles paluti välja tuua üks konkreetne meede kliimakatastroofi ärahoidmisele kaasaaitamiseks, vastasid mõlemad, et nemad viskavad prügi prügikasti, jäädes keerulise, riikide toimimist ja kogu majandusmudeli ümberstruktureerimist vajava küsimuse juures üksikisiku vastustuse tasemele. Hoopis teisest puust olid Keskerakonna Yana Toomi, Eestimaa Roheliste Evelin Ilvese ja sotside Marina Kaljurandi märksa adekvaatsemaid ja tänapäeva teadmistega kooskõlalised vastuseid. Need Europaramendi kandidaadid tõstsid esile nii Pariisi kliimaleppest kinnipidamise tähtsust, rahvusvahelise koostöö olulisust ning Eestimaa Roheliste prioriteeti- üleminekut saastavaimalt ja Euroopa süsinikumahukaimalt fosiilenergia tootmiselt, taastuvallikatel baseeruvale puhtale energiatootmisele.
Eesti teadlaste, keskkonnateadlike noorte ja naispoliitikute kasvav aktiivsus keskkonna teemade tõstatamisel ning ka meedipoolne, kuigi veel üsna visalt edenev, kuid järjest adekvaatsem kajastamine annavad lootust, et Eestiski võib pead tõstma hakata Euroopa kaasaegsemaid riike vallutav kliimpoliitiline reovolutsioon.
Kes on õiged kandidaadid?
Siiski peab tõdema, et kõigis neis edukate majandustega riikides, kus aetakse läbimõeldud keskkonna-ja sotsiaalpoliitikat, mis on omavahel täiesti loogilises ja üksteist toetavas seoses, on juhtivatel positsioonidel nii parlamendis, ministrikohtadel kui ka ettevõtluses suur naiste osakaal. Kui soovime, et ka meie igapäevaelu mõjutavad poliitilised otsused põhineksid suuremas osas teadusele, oleksid tasakaalukad ja suunatud avalike huvide teenimisele, peame ka ise järjest rohkem naiste poolt valima.
Kui tugineda Postimehe debatis osalenud Marina Kaljuranna öeldule, kus ta tsiteeris eelmiste USA presidendivalimiste ajal auhinnatud näitleja ja keskkonnaaktivisti Susan Sarandoni vastust BBC ajakirjaniku küsimusele, et miks Sarandon ei vali Hillary Clintoni kui Trumpi peamise vastase ja tõenäoliselt USA esimese naispresidendi poolt, kõlas Sarrandoni kuulus vastus nii: ” Ma ei vali ilmtingimata naist, sest ma ei vali oma vagiinaga.”
Võiks arvata, et maailmakuulus näitleja ei toetandki nendel valimistel naiskandidaati. Kuid Kaljurand jättis mainimata Sarrandoni vastuse väga olulise poole, kus ta tuvtustas põhimõtteid, millele ta oma valikus toetub. Nimelt tunnistas Sarrandon, et valima ei pea mitte kellegi vastu, nagu seda ka Eestis pikalt tehtud on. Vaid hoopis õige naise poolt!. Ja õige polnud selles kontekstis, mitte küsitluste kohaselt Trumpi peamise vastase Clintoni, vaid hoopis Roheliste kandidaadi, füüsiku Jill Steini poolt. Seda just Steini esindatavast poliitilisest maailmavaatest lähtuvalt, mis ka sisuliselt ja jõuliselt tegeleb kliimakriisi ärahoidmisele suunatud lahenduste rakendamisega globaalsel skaalal, aktiveerides järjest suuremid ühiskonnagruppe omaenese tuleviku ja heaolu peale mõeldes rohelisi poliitikuid valima.
Euroopa Parlamendi valimised on e-hääletuseks avatud alates homsest kuni 22. mail kella 18.00ni
Kui sa ei taha oma häälega või hääletamata jätmisega toetada Trumpi ideoloogiat ülistavaid Isamaa või EKRE kandidaate ja soovid Eestit Euroopasse esindama keskkonnateadlikku, planeedi tervisest ja sellest sõltuvate inimeste tulevikust hooliva kandidaadi poolt, siis on sul valida koguni kolme kandidaadi vahel.
Eestimaa Roheliste esikandidaat on Evelin Ilves numbriga 110, Peep Mardiste numbriga 111 ja ankrukandidaadina mina, Züleyxa Izmailova numbriga 112.
Read MoreÄärmuslik olukord
Päev pärast 15 000 teadusartikli põhjal valminud ja ÜRO liikmesriikide poolt kinnitatud IPBES raporti avaldamist vaikib Eesti tegevpoliitik kui haud. Mitte ühtegi sõna uue valitsuse huultelt. Loodetavasti pole põhjuseks järjekordne koduvägivalla juhtum või alkoholi jääknähud roolikeeraja hingeõhus ning asi on lihtsalt selles, et kõik nimetatud osapooled on raporti tulemusest samavõrd šokeeritud kui paljunäinud rohelised.
Eestimaa Rohelised reageerisid raportis väljatoodule avaliku teatega, milles avaldati valmisolekut tegutsemiseks eluslooduse hävitamise peatamiseks ja elamisväärse elukeskkonna säilitamiseks ning kutsuti kõiki valitud rahvaesindajaid oma jõudusid tuleviku päästmise nimel koondama.
Keskkonnateema pea sama väheoluline kui sotsiaalkaitsepoliitika
Üleskutse kangelaslikkusele võib kõlada siin maal pateetiliselt, sest aprillikuine Eurobaromeetri küsitlus, mis uuris liikmesriikide kodanikelt olulisemaid teemasid, mille arutamist Europarlamendi valimistel enim näha soovitakse, näitas, et keskkonnakriisi lahendamise küsimus ei oma Eesti valijate hulgas olulist kohta.
Eesti valija seisukohast olulisemad teemad 53% vastanute jaoks üllatus-üllatus on majanduskasv, 51%le immigratsioonipoliitika ja 48% kaitsepolitiika valdkonda.
Kuigi kõik kolm teemat on keskkonna säilimisest otseselt sõltuvad, on siiski raske uskuda, et küsimusele vastaja seda seost omale teadvustas.
Küll aga jäi kliimapoliitika Eesti vastaja prioriteetidest väga kaugele- 28% vastanutega veelgi kaugemale kui 30%ga sotsiaalkaitsepoliitika ja 31%ga demokraatiast ja inimõigustest.
Eesti ei küündi Põhjamaade tasemele
Samas küsitluses avaldus, et paljude teiste Euroopa riikide kodanike jaoks on keskkonnaküsimus asetunud prioriteetide keskmesse. Näiteks sarnaselt mitmete teiste põhjamaa riikidega leiab koguni 79% Rootsi kodanikest, et nende valimiste kõige olulisemaks teemaks on võitlus kliimamuutustega.
Vastustest võiks ju ekslikult eeldada, et meil on keskkonnaga kõik hästi, aga isegi kõige leigem eestlane peaks mõistma, et planeet Maa on terviklik süsteem ja pole vahet, kas hoida kraadiklaasi vasaku või parema kaenla all, on kehatemperatuur mõlema all täpselt sama.
Seni kõige ulatuslikum ülevaade looduse kiirest hävimisest koondab endas globaalsete kliimamuutuste, liigilise mitmekesisuse ja inimkonna heaolu vahelisi vastastikkuseid mõjusid. Selle järeldused ning sõnum poliitikutele ja üldsusele on selged – inimkonna ellujäämine on planeedi elutagamissüsteemide hävingu ulatuse tagajärjel kriitilises ohus!
Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi botaanika vanemteadur Aveliina Helm kirjutab oma facebooki lehel, et kui asetada kõrvuti eile ilmunud aruanne looduse hävimisest ning IPCC aruanne kliimakriisist, on pilt meie ees seisvatest ohtudest ja võimalustest selge ning et see ei olegi looduskaitseprobleem.
Helm toob välja, et meie elukeskkonna murenemise põhjused ja tagajärjed on sotsiaalsed ja majanduslikud: "ebavõrdsus, mis teeb vähesed jõukaks ja kogu inimkonna lõputult vaesemaks, hoolimatu ressursiammutamine ja raiskamine, mis võtab meilt endilt ja meie lastelt tuleviku. Ausam, õiglasem ja jätkusuutlikum ressursikasutus, globaalne jätkusuutlik majandus, kogukondade side end ümbritsevate maastikega, agroökoloogilised rakendused põllumajanduses, raiskamise lõpetamine - need hoovad on olemas, tahe neid rakendada peab tulema meilt kõigilt ja jõudma tegudesse" ütleb Helm väga tabavalt.
Möödapääsmatus loob tahet
Eesti rahvarohkeima omavalitsuse esimese rohelise abilinnapea kogemusest saan kinnitada, et kui kõvasti tahta saab kindla visiooniga juht vajalike muudatuste elluviimisega kaasmõtlejatest toetava tiimi abil hakkama küll. Meie valitsusliikmetel ei peaks tahtest puudu jääma, sest eesmärgiks on mitte vähem kui terve riigi funktsioneerimiseks vajalike eelduste säilitamine.
Loodetavasti loob kogu planeedi elanikkonna tulevikule karmi hinnagu andnud teaduslik raport soodsa pinnase ka meie inimeste keskkonnateadlikkuse kasvule ja rahvaesindajad saavad oma valijatelt vastava poliitilise tellimuse sisuliseks tegutsemiseks keskkonnapoliitikast sõltuvate otsuste langetamiseks juba üsna pea.
IPBSi raportis toodud stsenaariumi kõige paremini mõistvad Rohelised, kes muuhulgas toetasid parlamendi erakondi eelmisetel riigikogu valimistel enam kui 60 000 euroga, paluvad valitsusjuhilt Jüri Rataselt otsutavat tegutsemist riigi poliitika senise kursi muutmisel säilenõtke tuleviku suunas. Erakordselt operatiivset reageerimist ootame kõigilt ministritelt, kes vastutavad riiklikult oluliste valdkondade eest, mida looduse hävimise süvenedes globaalsed kriisid aina tugevamalt ähvardavad ja meie riigi julgeolukut igakülgselt ohtu seavad.
Read More
Mis lahti? Autofanattide Isamaa hakkas järsku jalgrattajuttu ajama
Isamaa noorpoliitik Kätlin Kaldmaa tegi Delfi arvamusportaali vahendusel kriitikat Tallinna rattateede ehitamise kohta, väites et „Tallinna teed on ratturitele samasugune surmalõks kui aastal 2001.” Ühtlasi väitis ta ekslikult, nagu poleks kahe aasta jooksul ehitatud Tallinna kesklinna ühtegi rattateed. („Jalgrattasõit täna Tallinna kesklinnas on samasugune surmalõks kui 2001. aastal,“ 24.04, Delfi).
Mida 25-aastane poliitik võib mäletada 2001. aasta rattateede seisu kohta, on iseküsimus. Valedeni lähimineviku kohta ei pea ta siiski langema. Rattateid rajati Tallinnasse küll ja kasvõi praegugi käib nende rajamine Herne tänaval, Vana-Pirita teel oli kenad rajad ja loodetavasti saame ka Reidi teel paremad võimalused ratturitele. Olgu öeldud, et nende rajamine oli kommunaalameti, mitte mulle allunud keskkonnaameti teema.
Isamaa sõdis autovaba päevaga
Jah, tõenäoliselt ei saa Tallinna nii pea võrrelda jalgrattamekade Kopenhaageni või Amsterdamiga. Loomulikult ei vaidle keegi, et jalgrattaga liikemiseks paremate tingimuste loomine on meie pealinnas alles lapsekingades, kuid ka Rooma linn ei valminud päevaga ja Tallinn pole siin mingi erand.
Kuid maailma muutmine võiks alata vähemasti Kaldmaa koduerakonnast, kus valitsevad sootuks teised meeleolud. Nii teatas nende erakonna üks sisulisi juhte Urmas Reinsalu, et autovaba päeva korraldamine on „autojuhtide kiusamine“ (Delfi, 24.09.2017) ja „transpordikommunism“. Ühistranspordi radade laiendamine on aga „lauslollus kuubis“:
Soovin õnne, kui Kaldmaa suudab sellist „minu auto ja minu summuti on pühad“ lähenemist muuta veidigi jalakäijale või jalgratturile sõbralikumaks. Aga arvestades Urmas Reinsalu poolt igasuguse autovabaduse kohta öeldu tooni ma väga optimistlik pole. Seda, et autovabal päeval võiks olla positiivne efekt kliimamuutustega võitlemisel, ei tule Reinsalu-sugustele dinosaurus-poliitikutele ilmselt pähegi. Rääkimata sellest, et autovaba päev aitab kaasa ka turvalisemale linnasüdamele, sest jalgrattur või jalakäija on võrreldes monsterdžiipidega alati nõrgem osapool.
Kristiine valikud
Sarnase näite võin tuua ka Kristiine linnaosast, kus isamaalaste keskkonnalembus kadus kui tina tuhka. Tulika tänava rekonstrueerimisplaanides viitab Tallinna kommunaalameti tellitud Stratumi uuring, et Endla tn ja Paldiski mnt vahele jäävat Tulika lõiku oleks mõistlik remontida selliselt, et praeguse, vaid autoliiklust soosivale lõigule rajataks mõlemas suunas jalgrattateed ja haljasriba ning autodele jäetaks 1+1 rada koos uute vasakpöörde võimalustega.
Selline lahendus sai ka kohalike elanike suure poolehoiu osaliseks, sest praegune olukord Tulika tn sellel lõigul on pehmelt öeldes inimvaenulik. Elumajade välisuksed avanevad sisuliselt autode sõiduteele, puudub haljasriba puhvertsoon, millest tulenevalt on tänavaäärsete sõdadevahelise aja puidust kaunite elumajade fassaadid ja aknad pidevalt määrdunud ning veidi suurema sõiduki möödumisel on eluruumides viibides tunda tugevat vibratsiooni. Rääkimata sellest, et tänaval saaksid ohutult liikuda lapsed või sõita jalgratturid.
Lisaks kõigile eelistele, mida inimsõbralikumaks muutmine toob, näitas Stratumi uuring ka seda jalakäijatele ja ratturitele liiklemisvõimaluse loomine ja 1+1 rida koos vasakpöörde radadega ei vähenda mootorsõidukite läbilaskevõimet. Seega võite aru saada, miks kohalikele elanikele Tallinna Linnavalitsuse plaan meeldib.
Hundid söönud, lambad terved.
Kuid nüüd jõuame protsessi kulgemiseni ja aruteluni, mis seekord küll positiivselt lõppesid, kuid kui otsustajateks oleksid olnud Kristiine linnaosakogu sotsidest või isamaalastest esindajad oleks kõnealust Tulika lõiku praeguselt 2+1-lt hoopis laiendanud 2+2le, mis suurendaks ummikuid mõlemal pool asuvatel ristmikel, tõstaks müra- ja õhureostust praegusega võrreldes veelgi enam ning välistaks igasuguse haljastuse ja jalgrattaga liikumise.
Kuigi seda on palju loota, sooviks siiski näha reaalseid arenguid ka betoonerakondade retoorikas, kus praegu veel prevaleerivaks seisukohaks on teadusele ja faktidele vastanduv autokesksuse ja tarbimise ülistamine. Ma tõesti loodan, et Kaldmaa-sugused suudavad oma autokesksetele erakonnakaaslastele uut mõtteviisi tutvustada. Aga kui ei, siis ma soovitan pigem rohelistesse üle tulla.
Read MoreRohelised jätkavad võitlust vastutustundliku poliitika eest!
Tänan iga inimest, kes rohelistele enda hääle andis, meie nimekirjas kandideeris, enda teadmiste, aja, raha või oskustega meid toetas. Meie vabatahtlikest koosnev organisatsioon on vaid sild ühiskondlike otsustusprotsesside ning Eestimaa looduse, inimeste ja tuleviku vahel – just sinna ongi meie toetajate panus läinud.
Mul on ääretult kahju, et hoolimata kõikide heade inimeste tööst Riigikogu seekord rohelist täiendust ei saanud. Kahju, sest Riigikokku on hädasti vaja vastutustundlikku ja tulevikku vaatavat poliitilist jõudu, mis seisab kogu hingega puhta keskkonna, teaduspõhiste otsuste, puhta südametunnisega poliitikaloome ja kõikide Eesti asukate, nii loomade kui inimeste eest.
Võtmata vastu ühtki kahtlase päritoluga senti, andmata järgi üheski enda põhimõttes, oleme meie nende väärtuste eest seisnud, seda nii valimiste-eelsel kui –järgsel ajal. Ja teeme seda edaspidi. Mitte sellepärast, et väga tahaksime „poliitikaga“ tegeleda – uskuge mind, maailmas on palju muudki, millesse me meelsamini oma energiat panustaksime – vaid sellepärast, et alternatiiv oleks lihtsalt kõrvalt vaadata, kuidas raha, isiklikud ambitsioonid ja vastutustundetu poliitika suuresti meie ühist tulevikku määravad.
Senikaua, kuni ükski poliitiline jõud ei võta piisavalt tõsiselt puhta õhu, vee ja toidu ning inimväärika elu tagamist kõikidele Eesti inimestele, seni kuni loomade väärikat kohtlemist, kliimakatastroofi, massilist liikide väljasuremist ning metsade üleraiet ei peeta meie ühiskonna oluliseimateks küsimusteks, teevad Rohelised edasi seda, mida oleme siiani teinud. Ainult et veel paremini! Meie eesmärk on muuta Eesti ühiskonda keskkonnateadlikumaks ja viia jätkusuutlik mõtteviis riigijuhtimisse, kirjutades artikleid ja algatades petitsioone, osaledes MTÜ-de tegevuses, hoides silma peal poliitikute otsustel, korraldades protestiaktsioone ja muidugi, osaledes valimistel. Ja kui sina soovid meid selles aidata, siis palun võta ühendust või astu kohe erakonna liikmeks! Liitumisavalduse leiad siit.
Roheliste esinaine
Züleyxa Izmailova
Read More
Kas 6 tunnine tööpäev või 4 päevane töönädal?
Kas 6 tunnine tööpäev või 4 päevane töönädal?
Enda 8-tunnisest tööpäevast veedab keskmine kontoritööline tunni internetist artikleid lugedes, 44 minutit sotsiaalmeedias, 40 minutit eraasjadest rääkides ning umbes 26 minutit uut töökohta otsides. Produktiivne on keskmine töötaja 8-tunnisest tööpäevast vaid 2 tundi ja 53 minutit.
Rohelistel on alternatiiv aja raiskamisele. Kuuetunnine tööpäev või neljapäevane töönädal. Valikut aitab lihtsustada järgnev teaduspõhine informatsioon:
• Uurimused kuuetunnisest tööpäevast on näidanud, et üleminek lühendatud tööpäevale tõstab töötajate produktiivsust, vähendab haiguspäevi või muul põhjusel töölt puudutud päevade arvu ning parandab töötajate tervislikku seisundit ja vähendab tööstressi taset. Produktiivsus võib tõusta koguni 64% ja töötaja üleüldine rahulolu eluga 20%.
• Uurimused neljapäevasest töönädalast on näidanud, et see on kasulik nii inimestele, ühiskonnale tervikuna kui ka planeedi looduskeskkonnale. Kahanevad tervishoiukulutused ja süsinikuheide inimese kohta. Võidab ka tööandja, sest kommunaalkulud vähenevad terve päeva võrra!
Paljudes riikides on viimastel aastatel hakatud üha enam läbi viima pilootprogramme, eesmärgiga uurida lühendatud tööpäevade või ka näiteks neljapäevaste töönädalate mõju töö produktiivsusele ja töötajate stressitasemele ning heaolule tööl. Rootsis, Uus-Meremaal, mõnedes USA osariikides, Inglismaal, aga ka mujal on teadlaste valvsa silma all korraldatud mõnest kuust kuni paari aastani vältavaid lühendatud tööaja uurimisprojekte. Uuringute tulemusel on selgunud, et 8-tunnised kontoripäevad on efektiivseimad juhul, kui töötajatele võimaldatakse teha piisavalt lühipause töö vahele – iga tunni aja töö kohta 15 minutit pausi. Pauside tegemine on vajalik, kuna ajule tuleb anda puhkust suurt keskendumist nõudvate ülesannete vahel. Kui pause ei võimaldata, võtavad töötajad neid tööajast niikuinii. Ohio ülikooli infokogu selgitab, et keskmine kontoritööline veedab oma 8-tunnisest tööpäevast üle tunni aja internetist artikleid lugedes, 44 minutit sotsiaalmeediat tarbides, 40 minutit eraasjadest rääkides ning umbes 26 minutit uut töökoha otsides. Keskmine töötaja on 8-tunnisest tööpäevast produktiivne vaid 2 tundi ja 53 minutit.
Produktiivsus tõuseb, haiguspäevad vähenevad
Rootsi teadlaste poolt ette võetud uurimused 6-tunnisest tööpäevast on näidanud, et teatud tingimustes võib üleminek lühendatud tööpäevale tõsta töötajate üldist produktiivsust, vähendada haiguspäevi või muul põhjusel töölt puudutud päevade arvu ning parandada töötajate tervise seisundit ja vähendada tööstressi taset. Tõsi, lühendatud tööpäevad ei sobi ilmselt kõikides valdkondades. Stockholmi Ülikooli Stressiuuringute Instituudi teadlane Dr Aram Seddigh arvab, et 6-tunnised tööpäevad võiksid kõige paremini toimida sellistes organisatsioonides, kus toimub vahetustepõhine töö – tuled tööle ja kui tunnid täis, lähed koju. Näiteks haiglates või hooldekodudes. Start-up stiilis kontoritöö puhul, kus töötunnid ja tööajad on niigi üsna paindlikud ja tööaeg ning isiklik aeg segunema kipuvad, ei pruugi aga lühendatud töötundidest töökusele kasu olla.
Rootsis hiljuti lõppenud uurimuses Svartedaleni’ hooldekodus pandi hooldusõed 18 kuuks 6-tunnisele töögraafikule, lünkade täitmiseks võeti tööle ka lisatööjõudu. Uurimuses osalenud tööliste üldine rahulolu tõusis 20%, haiguspäevade arv kahanes ning tööpostil olles oldi koguni 64% produktiivsemad. Hoolealustele mõjus programm samuti hästi, kuna hooldajad olid motiveeritumad, korraldades varasemast rohkem jalutuskäike looduses ja muid rekreatiivseid tegevusi. Uus-Meremaal korraldati möödunud aastal ettevõtte Perpetual Guardian kollektiivi seas sarnane testprojekt, mille käigus selgus, et töötajate stressitase langes 7% ning võimekus töö- ja eraeluga edukalt hakkama saada tõusis 54’lt 78%’ni.
5-päevane töönädal koos 8tunnise tööpäevaga on ajale jalgu jäänud
Ka praegu asetleidval Maailma Majandusfoorumil Davosis tõid eksperdid Rutger Bregman ja Adam Grant samuti välja lühema tööaja tõendatud eelistena produktiivsuse ja loovuse kasvu. Eksperdid väidavad, et lühema tööajaga kaasnev kvaliteetsem vaba aeg suurendab ka töötaja lojaalsust organisatsiooni suhtes, mis taaskord väljendub töö tulemuslikkuses.
Inglismaa organisatsioon New Economics Foundation on olnud 4-päevase töönädala propageerimises eesrindel juba aastaid. Organisatsiooni kodulehel seisab, et 5-päevane töönädal koos 8tunnise tööpäevaga on arvestades töökultuuri ja tehnoloogia arengut viimastel aastakümmetel oma aja ära elanud. Inimesed on täna 2.4 korda produktiivsemad kui pelgalt 50 aastat tagasi, samas ei ole töötundide koguarv selle aja sees vähenenud. Inimeste töökultuur on viimastel aastakümmetel tugevalt muutunud, pressides igasse tööpäeva üha enam produktiivsust.
Psühholoogid on aga veendunud, et liiga palju stiimuleid ning võimaluste puudumine anda ajule piisavat puhkust on enim seotud stressi tõusuga tööstusmaades, kusjuures tööstress on üks peamiseid stressipõhjustajaid ning stress üldiselt üks peamiseid haigustekitajaid arenenud maailmas. New Economics Forum’i hinnangul on nihe 4-päevasele töönädalale kasulik nii inimestele, ühiskonnale tervikuna kui ka planeedi looduskeskkonnale. Näiteks on uurimused leidnud tugeva seose pikemate töötundide ja kõrgemate süsinikuheitmete vahel. Enam vähem kõik taolised uurimused ja projektid aga näitavad selget trendi tervishoiukulutuste kahanemisele vähendatud töötundidega töötamise puhul.
Aga mida sina arvad?
Read More
Aitab elatisvõlgnike poputamisest!
Aitab elatisvõlgnike poputamisest, saadame nad ühiskondlikult kasulikule tööle ja kõik võidavad!
Elatise väljanõudmine jõuab tihti tupikusse
Kui Riigikogu 2015. aastal valitsusele riikliku elatisabifondi loomise kohustuse andis, tekkis paljudel elatisraha kättesaamisega kimpus olevatel üksikvanematel lootus. Eriti suhtelises või absoluutses vaesuses elavatel perekondadel, keda oli 2012. aastal vastavalt 41% ja 23% kõikidest üksikvanemaga leibkondadest ja kelle jaoks elatise kättesaamine eluliselt oluline on.
See oli lubadus suurest muudatusest riigi mentaliteedis. Tundus, et lõpuks ometi mõisteti, kui oluline (tegelikult isegi iseenesest mõistetav) on toetada üht ühiskonna kõige nõrgemat gruppi: peresid, kus üks vanem keeldub elatisraha maksmisest või ei ole suuteline seda tegema. Kuigi alimentidest ilma jäänud üksikvanematel on võimalik kohtu kaudu elatist sisse nõuda, jääb kohtutee ette võtmine tihtilugu tulemusetuks. Näiteks siis, kui võlgnikul taskud täiesti tühjad on. Teise grupi moodustavad tahtlikud kõrvalehiilijad. Nimelt on tulude ja vara varjamine rongavanemate tavapraktika, seda tehakse koostöös lähedaste ja isegi tööandjatega.
Lootusetult abitust tupikust, kus alimente kätte ei saada ja ühtki lahendust ei paista ning 2016. aastal oli enam kui 8500 last, kes olid kokku ilma jäänud 14,6 miljonist eurost. (Uuendatud andmete kohaselt oli koguvõlg 2016. aasta seisuga 14,5 miljoni euro asemel hoopis 52 miljonit eurot.)
Paraku ei kajasta ametlikud numbrid täielikult reaalsust, sest kohtu kaudu lapsele elatise nõudmine on tihti liiga keeruline ja aeganõudev protsess, mis niigi mitme eest rabelevale lapsevanemale üle jõu käia võib.
Poliitiline tahe suikus unne
Ilusast algatusest saati on omajagu vett merre voolanud, aga teekond üksikvanemate abistamiseni on olnud konarlik. Esialgne suurejooneline plaan luua elatisabi fond, mis kõrvalehiilijate ja maksevõimetute asemel raha ise välja maksaks, vajus äratundmatuseni kängu. Nimelt nägi esialgne eelnõu ette, et fond alustab tööd 2016. aastal, avapauk lükkus aga aasta edasi. Kui 2017. aastal fond lõpuks töösse sai, ei hakatud üksikvanematele maksma mitte minimaalset elatisabi (pool alampalgast ehk tollal 215 eurot kuus), nagu eelnõus kirjas oli, vaid hoopis 100-eurost toetust. Ei ole kuidagiviisi õigustatav, et riik ei leia ressursse maksta täit elatismiinimumi, mistõttu alimentidest kõrvalehiilijate lapsed on ikka kehvemas seisus. (Olgu öeldud, et nagu viitas Riigikohtu esimees Priit Pikamäegi, siis praegune elatismiinimumi arvestamine on täiesti ebamõistlik ning vajab hoopis komplekssemat lähenemist.)
Samamoodi on osutunud hambutuks elatisvõlgnike survestamine: nii kohtutäiturite kui ka last üksi ülal pidavate vanemate sõnul pole riigipoolsetest survestusmeetoditest abi olnud ning enamus elatisvõlgnikest jätkavad oma võla kasvatamist. Juhi-, kalastus- ja muude lubade peatamine ei ole kuidagi enda eesmärki täitnud, potentsiaalselt toimivad meetmed aga kaovad eelnõudest nagu vesi sõelast ja kohtutäiturite hoovad ei tundu veel nii pea efektiivseteks laienevat.
Lahendame mitu muret korraga
Tuleb märkida, et elatisabi maksmata jätmise probleem on kahtlemata ka võrdõiguslikkuse küsimus. Statistika kohaselt koguni üheksa kümnest üksikvanemaga leibkonnast on üksikemaga leibkonnad. 2016. aasta seisuga on 95% elatisvõlglastest mehed. Üksikvanemaga leibkonnad elavad suurema tõenäosusega vaesuses. Eesti asetub oma 20% suuruse palgalõhega Euroopa Liidu esirinda. Niisiis ei puuduta elatisabi mitte vaid konkreetseid lapsi ja nende emasid, vaid maalib laiema pildi meie ühiskonna koherentsusest ja õiglusest. Ja praegune statistika meid paraku ei kaunista.
Kuid mida teha nende elatisvõlglastega, kes ükskõik mis põhjusel oma lapse hoolitsemise eest vastutust võtta ei suvatse? Miks mitte rakendada nad tööle ühiskonna heaks neis valdkondades, kuhu riigi käed siiani kehvasti ulatuma kipuvad: näiteks eakatele appi nende igapäevastes toimetustes nagu poes käimine või lumerookimine, erinevat sorti abi läheb tarvis erivajadustega inimestel, loomakaitseorganisatsioonidel, päästetöötajatel ja mujal.
Need elatisvõlglased, kellel tõepoolest rahalised vahendid puuduvad, saavad end rakendada ja ühiskonnale kasulikud olla ning võlglased, kes tegelikke tulusid varjates oma lapse elatise maksmisest tahtlikult kõrvale hiilivad ja ka ÜKTst eemale hoiavad, saavad koheldud vastavalt karistusseadustikule.
Niisiis on riik impotentselt püüdnud olukorda lahendada kord üht-, kord teistpidi, aga võlgnike arv pole sisuliselt vähenenudki ning paljud üksikvanemaga leibkonnad otsivad endiselt õiglust taga, mitmed neist on vaesuses või vaesuse piiril. Rakendades võlglastele ÜKT võimalust ning tasudes nende eest kogu miinimumelatise, anname paljudele lastele teistega võrdsema stardipositsiooni, vähendame majanduslikku ja soolist ebavõrdsust ning suuname abikäed sinna, kus neid väga vajatakse.
Read More
Punased baretid. Autor: Fideelia-Signe Roots
Naised poliitikasse!
Üllatavad takistused võrdõiguslikkuse teel
Mõned päevad tagasi ilmus Päevalehes juhtkiri, mis väitis, et kõige enam sooliselt tasakaalus valimisnimekiri olevat E200l ja kõige vähem tasakaalus erakond Isamaal.
Kuid juhtkirjas esitatud väide ei vastanud selles mõttes tõele, et tegelikkuses on kõige paremini sooliselt tasakaalus nimekiri hoopis Eestimaa Rohelistel, kellel lisaks heale naisesindatusele valimisnimekirjas on ka 13st juhatuse liikmest koguni 6 on naised.
Hiljem küll muudeti juhtkirja all olevat tektsi koguni mitu korda (kuvatõmmised olemas), et kuidagigi eksitava info levitamist välja vabandada, kuid sisu jäi muutumatuks ja täisnimekirjaga valimistele mineva 1000 liikmega erakonna poolt tehtud Eesti senine rekordsaavutus- 46%se naisosakaaluga valimisnimekiri ei leidnudki tunnustust. See tõstatas, küsimuse, kas juhtikirja eesmärk oli esile tõsta kõige tasakaalustatum nimekiri või konkreetne partei.
Veelgi huvitavam olukord leidis samal ajal aset kunagi võrdõiguslikkuse edendamise nimel loodud sotsiaalmeediagrupis Virginia Woolf Sind Ei Karda, kus keegi E200 kandidaat päevalehes ilmunud eksitava sisuga artiklit jagas ja mina kui põline ebaõigluse vastu võitleja sellele tähelepanu suunasin. Lisaks tegin veel samasisulise eraldi postituse, et kiiresti levivat kallutatud infot kuidagigi reaalsega tasakaalustada. Kuid õige pea märkasin, kuidas negatiivseid ja teemasse otseselt mittepuutuvaid kommentaare kogunema hakkas. Kahjuks ei leidnud keegi pikemalt kommenteerijatest ühkti tunnustavat sõna ja seda foorumis, kus naisi üksteist toetama kutsutakse.
See pole kaugeltki esimene kord, kui tunnetan, et selles foorumis on arvamusest, veelgi olulisem selle esitaja maailmavaade ja grupikuuluvus ning ühed arvamused on seetõttu õigemad kui teised. Tean omast kogemusest öelda, et naisi kandideerima ja avalikult sõna võtma saada, pole ülesanne kergemate killast, sest liigagi tihti on naistel palju teisi kohtustusi, millele suurem osa ajast kulub. Kuid seda enam, oleks võrdõigusluse eest seisjate poolt õiglane tunnustada neid naisi ja nende toetajaid, kes vabatahlikkuse alusel tegutsedes parlamendierakondadele naiste osalemise protsendiga pika puuga ära teevad.
Vaata rohkem www.rohelised.ee
Kuhu pageb kliimakatastroofi eest põlevkivitööstur?
On juba koomiliseks muutumas, millise tuima demagoogiaga keskkonna saastamist õigustada püütakse. Nimelt ilmus ERRis eelmisel reedel lugu sellest, kuidas maksumaksja rahakotil parasiteeriv põlevkivitööstus üleolevalt teadusele sülitab ja meie tuleviku veega alla laseb („Energiahiiud Euroopa Komisjoni ettepanekust: fossiilsetest kütustest täielikult loobuma ei peaks“, ERR 7.12.2018).
Konkreetse kirjatüki puhul on veider, et samuti maksumaksja ülalpeetav Rahvusringhääling, mis rahva informeerimiseks loodud, valeinfot jagades oma omanikku eksitab. Nimelt on avaldatud otsene valeväide: “Eesti on juba jupp aega lähtunud eesmärgist vähendada fossiilsete kütuste kasutusmäära, millega seoses on riik tõstnud ettevõtete jaoks ka põlevkivi kasutustasu”. Meenuvad kurikuulsad Monsanto paberid, kus samuti mürgitöösturid avalikkusele hämasid, kasutades selleks turundajaid ja manipuleerides meediaga.
Rahva eest varjatud faktid
Põlevkivi kaevandamine tehti toonaste parlamendierakondade: sotside, refide, keskide ja IRLi poolt 2015. aastal algatatud eelnõuga 43 SE odavamaks, mitte vastupidi. Otse öeldes: riik pole lähtunud eesmärgist vähendada fossiilkütuste tarbimise määra. Loetud kuud peale Pariisi kliimakonverentsi sündis erakordsest erakondadeülesest üksmeelest Vabariigi Valitsuse kliimavaenulik otsus: põlevkivi kaevandamisõigustasu langetati eelnõuga endiselt 1,58 eurolt tonni eest 0,29 eurole, millega hakati edaspidi tagama vaid kohalikele omavalitsustele ette nähtud keskkonnakompensatsioon ning sektori panus riigieelarvesse ja KIK-i keskkonnaprogrammi kadus. Lisaks kaotati Kirde-Eesti tööstuslinnades inimeste tervise kaitseks välisõhu saastamise tasudele kehtestatud koefitsient 1,5, mille eesmärk oli suunata ettevõtteid sealset suurt saastekoormust vähendama.
Kaevandustest väljapumbatava vee tasumäär langetati 53,25 eurolt tuhande kuupmeetri eest 33,87 eurole. Karjääridest väljapumbatava vee tasumäär langetati 19,09 eurolt tuhande kuupmeetri eest 12,14 eurole. Põlevkivi aheraine tasumäär langetati 1,31 eurolt tonni eest 0,77 eurole. Põlevkivi poolkoksi ja põlevkivi lend- ja koldetuha ladestamise tasumäär langetati 2,98 eurolt tonni eest 1 eurole. See kõik toimus end "keskkonnasõbra" tiitliga ehtiva keskkonnakomisjoni esimehe Rainer Vakra eestvedamisel.
Põlevkivitööstuse hävituslik ahnus põrkub reaalsusega
Kui eelnõu 43 SE menetlemise ajal räägiti põlevkivi tasude ajutisest langetamisest, siis aastate möödudes leidis kinnitust ettenägeliku rohelise seltskonna kartus, et ajutisest saab püsiv. Selle sammuga näitas toonane valitsus taas oma saamatust Pariisi kliimaleppega võetud kohustuste täitmisel, hoida inimtekkeline globaalne soojenemine märgatavalt alla 2 kraadi ja võimalusel 1,5 kraadi piires.
Vaid nädalate tagune ÜRO kliimapaneeli raport hoiatab, et selle eesmärgi saavutamiseks tuleb juba täna otsustavalt süsinikuemissioone kärpida. Samal ajal, kui teadlased aina murelikumalt uusi uuringutulemusi avaldavad, korrutavad Eesti põlevkivitöösturid oma kulunud laulu nende kasulikkusest Eestile. Vähe sellest, avatakse isegi uusi põlevkivikaevandusi. Eesti Energia kavandab Lüganuse valda uue põlevkivikaevanduse rajamist ja Viru Keemia Grupp tahab kaevandada lausa Puhatu looduskaitsealal.
Põlevkivi rahadest sõltuvad poliitikud aga väidavad suurte siiraste silmadega, et kõik arengukavad on meil olemas, muretsemiseks pole põhjust ja üleüldse olevat Eesti kliimaeesmärkide täitmisel erakordselt head tööd teinud. Need väited on otseses vastuolus kõikide rahvusvaheliste raportitega, mis vastupidi, toovad Eesti välja kui ühe täieliku sabassörkija. Näiteks 28 ELi liikmesriigi hulgas paigutume me Pariisi kliimaleppe täitmisel häbiväärsele 26. kohale ja OECD riikidest on meie majandus kõige süsinikuintenvsiivsem ehk sisuliselt kõige saastavam. Seda kõike põlevkivitööstuse tõttu. Taoline tõega manipuleerimise ja otsese valetamise kokteil on väga hirmuäratav.
Eesti vajab otsustavat pööret energeetikas.
On aeg, et end Eesti riigiks nimetav ja selle nime alt otsuseid tegev seltskond lõpetaks meie laste tuleviku arvelt jätkusuutmatu keskkonnapoliitika läbisurumise ja lõpuks ka päriselt kodumaa tuleviku kaitsele asuks. Eesti meie kodumaana saab kesta vaid siis, kui oma maa on puhas ja rahvas terve. Jätkuva põlevkivi kaevandamisega liigub riik aga vastupidises suunas. Patrioot, kes hävitab teadlikult oma kodumaa mulda ja puhast vett, ei ole patrioot!
Keskkonnateadlikele inimestele pole uudiseks, et kogu maailm, sealhulgas ka Eesti, peab kliimakatastroofi ärahoidmiseks energiatootmise otsustavalt rohelisele kursile pöörama ja alustama tempoka taastuvenergiale üleminekuga juba täna. Et tagada meie lastele elamisväärne tulevik, ei tohi enam teha ühtegi uut põlevkivi tootmismahtu suurendavat investeeringut ega avada ühtegi uut põlevkivikaevandust. See pole enam ammu sinisilmsete utopistide ja tõsiste majandustegelaste vastasseis, see on seismine iga inimese esmase õiguse - elamisväärse elukeskkonna eest! Energiavajadus ja –julgeolek tuleb katta puhta taastuvenergeetika arendamise ja energiatõhususe parandamisega. Ajastul, kus alternatiivid on olemas, ei ole tervist ja keskkonda hävitav energeetika lubatav.
Arvamuslugu ilmus Õhtulehes 16. 12. 2017
Read MoreZüleyxa Izmailova: võtame oma tuleviku tagasi!
Eestis mõeldakse liiga vähe tulevikule, kuid selle võtmeküsimustega, nagu energeetika ja majanduse, kliimamuutustega, tarbimisharjumustega ning rahvatervisega on tarvis tegeleda juba täna, kirjutab Eestimaa Roheliste esinaine Züleyxa Izmailova.
Selleks, et viia ellu muutusi, peab aeg-ajalt reegleid rikkuma. Ma ei mõtle seadusi ega kokkuleppeid, vaid just neid nii-öelda kirjutamata reegleid ja käitumismudeleid, millega oleme aja jooksul harjunud.
Rootsi aktivist Greta Thunberg, 15-aastane tüdruk Rootsist, ütles eelmisel nädalavahetusel Soome suurimal kliimamarsil tuhandetele inimestele: «Me ei saa päästa maailma, järgides reegleid, sest reeglid peavad muutuma. Poliitikat, mida on vajak kliimakatastroofi ärahoidmiseks, pole olemas. Me peame süsteemi muutma.»
Teadlased ja eksperdid kogu maailmas on rääkinud aastakümneid, et peame vähendama kasvuhoonegaaside emissioone selleks, et vältida lähenevat kliimakatastroofi. Ometi tarbime iga päev 100 miljonit barrelit naftat. Maakeeli tähendab see: täiesti totralt liiga palju. Ilmselgelt on süsteemis midagi väga viltu. Greta Thunbergil oli Soome ja Rootsi näitel veel midagi öelda mõtteviisi «me oleme nii väikesed ja meie tegevusest niikuinii miski ei muutu» vastu. Aga kui Rootsi laps suudab maailmas jõuda ajalehtede esikülgedele sellega, et ei lähe mõnel päeval kooli, siis kujutage ette, mida me siira soovi korral üheskoos suudaksime teha.
Sama kehtib ka Eesti kohta. Eestlased on end näidanud väga sihikindla ja vapra rahvana ja kliimamuutustega võitlemine on võrdväärne väljakutse Nõukogude võimu alt pääsemisega.
Taasiseseisvumise ajast pärineb ettekujutus, et kõik uus ja edasiviiv on nõukogudeaegse vana vastand. Teise asjana saime kaasa usu, et oma riik ja valitsus garanteerib rahvale head otsused. Nüüd, põlvkond hiljem, oleme jõudnud selleni, et Eesti riigi on sisuliselt omastanud välismaa äriühingud, kasutades ära eesti inimeste kriitikavaba läänestumise õhinat ja naiivset usku kord käima lükatud riigi igavesse toimimisse.
Valitsus algatab riikliku eriplaneeringu eraettevõttena kavandatud tselluloositehasele, kuigi metsade raiumine ületab niigi kaks korda jätkusuutliku määra. Riigienergiaettevõte Eesti Energia ostab maksumaksja raha toel konkureeriva tuuleenergiaettevõtte Nelja Energia, et säilitada monopoolne seisund ning põletada Eesti metsa põlevkivielektrijaamas, saamaks Euroopa maksumaksjalt «roheenergia toetust». Eesti ühendamiseks Kesk-Euroopaga kiidab valitsus heaks olemasolevaid trasse mittearvestava raudteekoridori, mis oma pikkusega on kasulik üksnes raudtee-ehituse ettevõtetele. Ei takista seegi, et keegi ei tea öelda, kust tuleb raudteel veetav kaup või reisijad. Kui Rail Balticul õnnestukski meretranspordiga konkureerida, kaasneks sellega kasvav keskkonna- ja kliimamõju!
Ka valitsus toimib piiratud omanike ringiga äriühingu, mitte rahva heaks töötava institutsiooni kombel. Samal ajal, kui riik toetab keskkonnatasude vähendamise ja aktsiakapitali suurendamise kaudu põlevkivienergeetika sektorit, kaotatakse kulude kokkuhoidmiseks sünnitusosakonnad maakonnahaiglatest, sundides sünnitajaid riskima tundidepikkuse teekonnaga kaasnevate komplikatsioonidega. Keskkonnaministeeriumi asutustest koondatakse järk-järgult loodust sisuliselt tundvate inimeste ametikohad, asendades need bürokraatidega. Tagajärjeks on avalike teenuste (näiteks seireandmed ja ilmaprognoos) kvaliteedi halvenemine, mis on nähtav ka lihtkodanikule.
Kui peaminister Jüri Ratas hiljutisel kohtumisel Euroopa Parlamendi roheliste fraktsiooni esimehe Ska Kelleriga metsast vesteldes hätta jäi, jahmatas keegi meie valitsusjuhi meeskonnast kõiki väitega, et vanad metsad tuleb maha raiuda sellepärast, et nad seovad õhust liiga vähe süsinikku! Peaministri vestluspartnerid teadsid muidugi hästi, et tselluloosiks tehtud puidust vabaneb süsinik enamasti aasta või paariga, kuid puuna seistes püsiks see aastakümneid. See juhtum näitab, et absoluutne asjatundmatus eluslooduse valdkonnas kahjustab rängalt Eesti riigi mainet.
Eesti olukord ei ole maailmas erandlik. Kõikjal pistavad maad ja rahvad rinda globaalse kapitali ja ületarbimise survega. Kõige haavatavamad on noored ja nõrga kodanikuühiskonnaga riigid. Maailma õppetunnid näitavad, et ükski omapäi jäetud valitsus ei pane sellele survele vastu. Oma tahte avaldamine valimistel on vaid väike osa sellest, mida rahvas võimu teostamiseks teha saab. Euroopas on täiesti normaalne, et kui miski võimude tegemistes ei meeldi, siis ummistab rahvas tänavaid ja viimastel aastatel ka sotsiaalmeediat.
Kevadine Tartu tselluloosikett ja toetusmeeleavaldused üle maa näitasid, et korporatiivvõimu jõupingutuste kiuste on Eesti jõudmas uuele arengutasemele ja tõelised mitte valitsuse poolt ellu kutsutud ja rahastatud kodanikuühendused võtavad sisse väärika koha ühiskonnas.
Eestimaa Rohelised mõistavad ja tervitavad uut etappi Eesti ühiskonna arengus. Nii nagu rohelised kogu maailmas, tahame meiegi, et just kohalikul kogukonnal oleks lõplik sõna selles, mis tema maadel tehakse või tegemata jäetakse. Me ootame inimestelt mõtteid selle kohta, mida ja kuidas peaksime tegema – ükski poliitik ei ole tark üksnes iseenda mõistusest!
Kogukondade jõudu kasvatab üleminek fossiilkütustel põhinevalt elektritootmiselt «targale võrgule», milles iga tarbija on ka potentsiaalne tootja, näiteks päikesepaneelidega katusel. Niisugust uut võrku ehitatakse täie hooga Saksamaal. 21. sajandil välja arendatud ja praktikas proovitud taastuvenergia lahendused võimaldavad täielikult rahuldada elektrienergia vajaduse hajutatud tootmisega ning loovad sama palju või rohkemgi töökohti, kui kaob fossiilenergeetikast.
Eestis kaasneks sellise üleminekuga positiivne mõju integratsioonile ja vaeslapse rolli jäetud Ida-Virumaale, mille inimeste elukeskkonda ja tervist on riik põlevkivi kaevandamisega pikalt räsinud. Ümberõpet vajaval, aga ka osaliselt ümberpaikneval venekeelsel elanikkonnal tekivad siis hoopis uued haridus- ja sotsiaalvõimalused. Tänu Põksiti rahvaalgatusele 23. oktoobril peetud riiklikult tähtsa küsimuse arutelul sai selgeks, et ka riigikogu vajab ümberõpet, sest ei saada aru, kui kiiresti muutused tegelikult toimuvad. Vaid Teaduste Akadeemia president Tarmo Soomere lendas teadmiste lainetel hõbesurfarina.
Ilma pretsedenditute ühiskondlike muutusteta ja triljonite eurode ulatuses uute investeeringuteta leiab maailm end olukorras, kus ületame tööstusajastu eelse keskmise temperatuuri 1,5 °C võrra ja vallandub täielik keskkonnakatastroof.
«Raport näitab, et meil on vaid väga väike võimalus vältida kujuteldamatut kahju meie kliimasüsteemile, mis toetab elu Maal sellisena, nagu ta on,» seletas Amjad Abdulla, kliimaraporti koostanud organisatsiooni IPCC (Intergovernmental Panel on Climate Change) juhatuse liige. Üks PERCi päikesepatarei loojatest ja 20 aastat valdkonnas tegutsenud Martin Green oli lootusrikas: «Paar aastat tagasi olin pessimistlik, aga nüüd on päikeseenergia muutunud kõige kallimast kõige odavamaks.»
Poliitikud väidavad tihti, et taastuvenergia on kulukas ja ebausaldusväärne, aga see on iganenud argument. Tõde on see, et säästame raha, sest taastuvenergia on odavam. Planeedi kliimast hoolivad inimesed on alati kartnud, et peame ootama poliitikute taga, kui on vaja midagi muuta, sest poliitiline muutus võib olla väga aeglane. Aga majanduslik muutus on kiire ja me näeme seda praegu.
Majanduslik muutus on vajalik ka teistes eluvaldkondades ja sektorites. Näiteks transpordis, keemiatööstuses, aga ka tarbimises. Kasvuhoonegaaside ja mürkainete vältimiseks tuleb järk-järgult vähendada sisepõlemismootoritega autode arvu, koomale tõmmata tööstuslikku looma- ja linnukasvatust ning intensiivpõllumajandust laiemalt ning asendada tooda-tarbi-viska-ära mudel ringmajandusega.
Julgemalt peab lubama maksuerisusi seal, kus need vajalikele muutustele kaasa aitavad. Vähendada tuleb mahetoodangu, taastuvenergia, säästliku ühistranspordi, elektriautode ja parandustöökodade käibemaksu. Kohalikud mahetootjad ja töötlejad peavad saama 10 protsenti sotsiaalmaksu soodustust tervisekindlustuselt. Tulumaksu ei peaks tasuma aasta jooksul need ettevõtted, kes lähevad üle mittebioloogilisele taastuvenergiale. Tulu tõuseb sellest lõpuks kõigile.
Nii nagu noor rootslanna kutsus inimesi võitlema suurte süsteemsete muutuste eest, nii kutsun teidki. Uurides kõiki neid võtmeküsimusi – energeetika ja majandus, kliimamuutused jt mõrud keskkonnaprobleemid, inimeste füüsiline, vaimne ja sotsiaalne tervis, tarbimisharjumused ja kodanikuühiskonna jõud – näeme, kuidas nad rulluvad meie ees lahti justkui kõikjale ulatuv, omavahel läbipõimunud seeneniidistik.
Selle sotsiaalse, poliitilise ja majandusliku süsteemi kuju ei ole kivisse raiutud. Seda saab muuta ja seda peab muutma. Eestis on selleks vaja luua täiesti uued majanduslikud eeldused. Kas praegused otsustajad seda suudavad?
Klassikaline lähenemine on alustada iseendast, aga meil on vähe aega: töö iseenda ja ümbrusega käib nüüd korraga. Alustagem nende hoobadega, mis meil esindus- ja osalusdemokraatia tööriistakastis praegu on, aga mõtleme pidevalt juurde uusi ning võtame oma tuleviku tagasi!
Lugu ilmus Postimehe arvamusveerul 25. oktoober 2018, 23:59
Read More
Foto: Svetlana Aleksejeva
Suureks paisunud riigi ametkond vajab värsket verd
Maanteeametil on käsil praegu veel kaherealine Rannamõisa tee neljarealiseks laiendada. Murelikud kohalikud elanikud ja Tallinna Keskkonnaamet on korduvalt edastanud maanteeametile oma palve, et teelõigul seataks piirkiiruseks 50, mitte 70 km/h ning et see planeeritaks linnatänava, mitte maanteena, sest nii saaks vähendada kasvavat mürareostust, säilitada suuremal määral roheala ja ehitada jalgsiliikujatele turvalised ülekäigurajad.
Paraku on liigagi tavapäraseks saanud praktika kohaselt maanteeameti vastus on olnud eitav, sest soovid „ei ole põhjendatud“. Peale eitava vastuse saamist palusid kohalikud vähemalt müratõkkeseina paigaldamist. Aga see polevat jällegi „maanteeameti kohustus“. Ühesõnaga on palved kõlanud maanteeametnike kurtidele kõrvadele.
Nädala algul kutsusin projektiga seotud ametnikud koosoleku laua taha, et veel kord arutada, kas siiski oleks võimalik projektiga kohalike inimeste soovidele vastu tulla ja nende elukeskkonna kvaliteeti mitte kahjustada.
Mis te arvate, kuidas läks?
Trummipõrin…
Viisakalt öeldes – täiesti tüüpiliselt. Ametnikud püüdsid oma seisukohti põhjendada, ebaloogiliste ja kihutava autojuhi kitsast silmaringist lähtuvalt. Otsesõnu vastasid ametnikud, et 50 km/h märgist autojuhid niikuinii kinni ei peaks ja ülekäigurajad tekitaksid koolilastes võltsturvatunnet. Kuid tõsiasjale, et juba praegu sõidetakse samas 70 km/h alas lubatust kiiremini ja liiklusolukord on inimvaenulik ning lausa eluohtlik, pakkusid ametnikud ainsa lahendusena mitmetasandilise liiklussõlme ehitust kunagi kauges tulevikus.
Kohati tundub, et me elame paralleelreaalsustes.
Teadlased hoiatavad kliimasoojenemise katastroofiliste tagajärgede eest ja viibutavad näppu, sest pea ükski riik pole suutnud end kokku võtta ja astuda vajalikke samme, et CO2 emissioone otsustavalt vähendada. Mis puudutab avaliku ruumi planeerimist, siis üleüldiselt hakatakse aru saama, et inimkeskne elukeskkond on selline, mis toetab meie füüsilist ja vaimset tervist ning loob võimalusi sotsiaalseks interaktsiooniks. Seda ruumi tuleb kujundada terviklikult, kaasates sealjuures selle peamisi kasutajaid. Nende teadmiste ja tänapäevaste linna arendamise põhimõtetest lähtuvalt oleme Tallinnas kokku leppinud, et pidurdame autostumise kasvu, vähendame CO2 heitkoguseid aastaks 2020 20% võrra, oleme poliitikakujundamisel avatud ja kaasavad. Valmimas on säästva liikuvuse kava, mis saab olema alus kogu Tallinna transpordi-, liikuvuse- ja planeerimisprotsesside integreerimisel. Oleksime justkui võtnud õige suuna, eks?
Ometi toimuvad jälle mingid protsessid, mis ei ole selle kõige eelnevaga kuidagi kooskõlas. Kaua peame veel ootama kuni interdistsiplinaarne lähenemine vallutab ka riigiametite koridorid ja kabinetid ning selle asemel, et oma silotorni otsast irooniliselt silmi pööritada, lähtuksid ametnikud oma tegemistes kaasaegsetest teadmisest ja rakendaksid kõiki vajalike meetmeid elukeskkonna säilitamiseks?
Read MoreVanasõna ütleb, et „parim aeg puu istutamiseks oli 20 aastat tagasi, järgmine parim aeg on nüüd”.
AEG TEGUTSEDA
Aina enamates inimestes üle terve Maa on tärkamas teadmine, et vanad puud ja rohked liigirikkad ökosüsteemide võrgustikud on ainus võimalus planeedi tervise ja selle asukate, sealhulgas inimkonna püsima jäämise tagamiseks.
Õhu, vee, muldade ja väheste allesjäänud suursuguste metsade väärtustamine ja maksimaalse elurikkuse hoidmine on praeguse aja kõige olulisem mõte, tegevus, eluhoiak, mis väärib meie kõigi aega ja pühendumist.
Aastatuhandeid on inimkond võtnud heaks tarbida looduse ressursse, kujundada selle maastikke oma äranägemise järgi, võttes vastu Maa “lõputuid” andameid ja jättes vastutuse selle eest, mis saab meist päeval, kui viimane puu langeb, kui viimane kala saab püütud ja viimane veeallikas reostatud, tulevaste põlvkondade kanda.
Juba praegu, siin ja täna näeme seda juhtumas. Lapsevanemad ja vanavanemad seisavad karmi tõe ees, mis annab mõista, et kui me kohe ei tegutse ja valitseva süsteemi vastu ei astu, näevad meie järeltulijad ü l e t a m a t u i d raskusi, mis kaasnevad planeedi ökosüsteemide hävimisega. Teadmine, et oleme jäänud pelgalt pealtvaatajateks meie ainsa kodu hävitamisel, pole mulle ega meie arvukatele aatekaaslastele, keda sel teel kohanud olen, vastuvõetav.
Loota suurkorporatsioonide teenistuses olevate poliitikute südameheadusele on enesepettus ja viib meid kaugemale eesmärgist - elada tervelt ja õnnelikult, lastes õnnelik ja terve olla ka teistel.
Meie valitsuse ja parlamendi liikmed eiravad siiani teadusüldsuse aastakümnete vältel tehtud hoiatusi, jätkates loodusressursside laristamist ja keskkonna reostamist endisel viisil ning vältides reaalsust, mille üheks keskseks küsimuseks on kehtivast majandusmudelist väljumine inimtekkeliste globaalsete kliimamuutuste mõjude pidurdamiseks. Ei tasu oodata imet, et praegused valitsused astuksid meie järeltulijate tuleviku ja heaolu eest välja - m e i e oleme nende ainus võimalus. Peame end kokku võtma ja koonduma ühiste põhimõtete nimel. Planeedil Maa on miljoneid meiesuguseid, meid on aina rohkem ka Eestis ning meie võimuses päästa maailm, sest teadus on meie poolel ja tõde on meie teenistuses.
Kuid meil ei ole enam aega omavahelisteks erimeelsusteks tühja-tähja üle, meie kohus on ühendada jõud ja suunata oma koduriik jätkusuutlikule rajale, et säilitada selle loomullikku mitmekesisust ja sellest tulenevaid eluks hädavajalikke ökosüsteemiteenuseid. Mitte keegi teine seda meie eest ei tee!
Juba tuleval kevadel toimuvad parlamendi valimised, kus avaneb võimalus pöörata kohalikku arengut terviklikust maailmavaatest lähtuvalt õnnelike inimeste ja loodusega kooskõlalise kodukandi loomise suunas. Võta ühendust oma kogukonna rohelise ilmavaate esindajaga või hakka selleks ise, et toetada üksteist õigete valikute tegemisel ja kujundada kodukohta puudutavaid otsuseid.
Kui vajad abi või nõu edaspidiseks tegutsemiseks ja rohkem infot toetava rohevõrgustiku kohta või sul on mõni muu seonduv mõte või mure, siis kirjuta mulle.
Eestimaa Roheliste meeskonnas on professorid ja oma ala tipp-spetsialistid, kelle teadmisi ja kogemusi rakendades saame alustada oma parima võimaliku tuleviku planeerimist juba täna.
Loodusväärtustaja ja Eestimaa Roheliste esinaine Züleyxa Izmailova
Read More
Foto: Siim Lõvi
5 lolli ettekujutust rohelistest
Roheline ideoloogia on ju iseenesest väga lihtne kontseptsioon – maailmavaade, mis seab fookusesse jätkusuutlikkuse. Ometi pean nii roheliste esinaisena kui Tallinna abilinnapeana pidevalt rinda pistma kõikvõimalike müütide ja valearusaamadega, mis roheliste kohta levivad.
Eks mõnes mõttes on avalikkuses ringlevate müütide rohkus arusaadav. Keskkonnasõbralikku elustiili on võimalik viljeleda väga paljudel erinevatel viisidel – kes loobub autost, kes loomsest toidust, mõni paigaldab päikesepaneelid, teine tuulegeneraatorid. Mõni hull läheb poliitikasse.
Asjatundmatumad võivad segadusse sattuda ja kõik rohelised ühte patta panna, ühe loodussõbraliku käitumismudeli põhjal kogu liikumist defineerida või lihtsalt täiesti valed järeldused teha. Siinkohal tahaksin ümber lükata viis tüüpilist väidet, mis aeg-ajalt hinge kriibivad (ja kohati nalja pakuvad).
1. Rohelised on hipid, puukallistajad ja/või vandenõuteoreetikud
Kindlasti on meie seas hipisid, puukallistajaid (mis on iseenesest täiesti aktsepteeritav ja hinge kosutav tegevus) ja ehk ka mõni lamemaalane. Nagu neid inimgruppe võib leida ka sotsiaaldemokraatide, neoliberaalide, paremäärmuslaste, kommunistide ja kõikvõimalike teiste maailmavaadete esindajate seast.
Eelmainitud silte kleebitakse rohelistele külge, et meid naeruvääristada ja meie tõsiseltvõetavus kahtluse alla seada. Samuti võib selline kuvand olla tingitud geriljaturundusest, mida rohelised üle maailma ressursinappuse tõttu oma ideede edastamiseks on sunnitud tegema. Võin kinnitada, et rohelised kujundavad oma arvamuse ja tegevusplaani, tuginedes teadusele ja vastutuse põhimõttele, mitte ei lähtu kõhutundest, dogmadest, pelgalt emotsioonidest või kohvipaksust.
2. Roheliste teemadering on väga kitsas, üksnes looduskeskne
Rohelistel erakondadel (ja kogukondadel) üle maailma on väärtused ja põhimõtted, mis hõlmavad palju enamat kui vaid meetmed keskkonnahoiuks.
Kes vähegi rohkem sellesse ideoloogiasse süüvinud on, peaks teadma, et seda iseloomustavad veel solidaarsus ja sotsiaalne õiglus, vastutus, vägivallatus, osalus- ja otsedemokraatia. Tihti tänapäeval ka nais- ja loomaõiguslus, detsentraliseerimine, mitmekesisus (mis hõlmab nii loodust kui inimühiskonda) jpm.
3. Roheliste peamine eesmärk on iga viimse kui ühe puu säilitamine
Puud on osa ökosüsteemist. Meil, inimestel, on tendents ökosüsteemi tasakaalust välja viia ja hävitada. Nii linnaruumis kui metsas kipume me puid hooletult maha võtma: valel ajal, valede meetoditega ja liiga suures mahus. Raietöid tuleb läbi viia tunduvalt suurema ettevaatlikkuse ja teadlikkusega, kui meil seni kombeks on olnud.
See ei tähenda, et me rohelistena soovime metsatööstuse välja suretada ja metsatöösturitele Nürnbergi protsessi korraldada. Ühtlasi ei tähenda see, et nüüd, kui rohelised linnavalitsuses esindatud on, ei võeta enam Tallinnas mitte kunagi ühtki puud maha. Iga känd linnaruumis ei ole märk sellest, et „rohelised on end Keskerakonnale maha müünud“.
Teatud kontekstis, näiteks juhul kui tänava rekonstrueerimise käigus mugavdatakse ratturite ja jalakäijate liiklemisvõimalusi, ning haljastuse koguarv asendusistutuste tulemusel hoopis kasvab, on puude likvideerimine paljude roheliste hinnangul õigustatud.
4. Rohelised on kategooriliselt majandusliku tegevuse vastu
Roheliste diskursuses eksisteerib termin „rohekasv“, mis sisuliselt tähendab jätkusuutlikku majanduskasvu. See sõnaühend ehk kirjeldabki kõige adekvaatsemalt roheliste suhtumist majandustegevusse. Probleem ilmneb siis, kui majanduse arendamise meetmed keskkonda otseselt ja suuresti kahjustavad.
Riigiteadustes eristatakse tava- ja süvarohelisi – viimased on seisukohal, et keskkonnahoid on majanduskasvu ees ülimuslik. Kui konkreetselt Eestimaa Rohelistest rääkida, siis üldprogrammis ei deklareeri me endid selles küsimuses ei tava- ega süvarohelisteks ja parteidistsipliin erakonna liikmetele ettekirjutusi ei tee.
Kui aga üldisi seisukohavõtte vaadata, siis kaldume me tõepoolest looduse huve majanduse omadest ettepoole seadma (näiteks ei toeta me ei tselluloositehase rajamist ega põlevkivi või fosforiidi kaevandamist). Põhjus selleks on lihtne: inimtegevuse põhjustatud ökoloogilise katastroofi ärahoidmine on olulisem kui SKT.
Et aga majanduslik tegevus ja loodussõbralikkus ei välista teineteist, on roheliste majanduskasvuvaenulikkus müüt.
5. Roheliste ideaalne ühiskonnakorraldus on naturaalmajandus/ökokülad/hõimud
Tõsi, roheliste hulgas on neid, kelle arvates on inimestele kõige sobilikum viis oma elu korraldamiseks väikesed mittehierarhilised ja mittekapitalistlikud kogukonnad. Ja eks selliseid eksperimente ja näiteid ole maailmas ka olemas.
Üldiselt peetakse siiski Maa päästerõngaks (öko)innovatsiooni, teadust ja targemaid käitumisharjumusi, mitte kapitalismi täielikku hülgamist ja nn lihtsa elukorralduse juurde naasmist. Keskmine rohelise eluviisi harrastaja on muidu igati „normaalne“ inimene, kes lihtsalt on aru saanud, et jää meie jalge all on päris õhukeseks sulanud – nii piltlikult kui sõna otseses mõttes – ning on olukorra parandamiseks midagi ette võtnud.
Read MoreEesti peab alandama mahetoidu käibemaksu
Riik peaks toetama mahetootjaid ning muutma mahetoidu kättesaadavaks kõigile Eesti elanikele, alandades mahetoidu käibemaksu. Nii teeme teene inimeste tervisele, looduskeskkonnale, maapiirkondade elujõulisusele ja eetilisele majandustegevusele.
Suurim erinevus mahepõllumajanduse ehk ökoloogilise põllumajanduse ja tavapõllumajanduse vahel on see, et esimeses pole lubatud kasutada pestitsiide ega mineraalväetisi. Samuti on keelatud kunstlikud maitse-, lõhna- ja säilitusained ning suhkruasendajad. Ökotoit ei sisalda ka geneetiliselt muundatud organisme ehk GMO-sid, mille kasutamisajalugu on lühike ja tagajärjed ebaselged.
Mahepõllumajanduses saavad loomad ja linnud loomuomaselt käituda: vabalt liikuda ja õues käia. Neile ei anta toodangu suurendamiseks ning haiguste ennetamiseks hormoonpreparaate ega sünteetilisi ravimeid. Loomade juurdekasvu kõrval on oluline nende heaolu.
Rahvastiku kiire kasv ja nõudlus kõrgema majandusliku efektiivsuse järele on tekitanud olukorra, kus sünteetiliste taimekaitsevahendite kasutamine on pidevas kasvutrendis.
Selle asemel, et vältida toidu raiskamist ja muuta oma tarbimisharjumusi, panustame endiselt intensiivpõllumajandusele. Emeriitprofessor Anne Luik tõi oma hiljutises artiklis välja, et viie aastaga on sünteetiliste taimemürkide kasutamine peaaegu kahekordistunud: 461 tonnilt 834 tonnile. Sellest kogusest suurema osa (72 protsenti) moodustavad umbrohutõrjevahendid ehk herbitsiidid, milles võimutsevad glüfosaadil põhinevad vahendid.
Pestitsiidide jääke võib leida nii pinna- kui põhjaveest, mullast ning ka meie igapäevasest toidust ja isegi joogiveest. See aga omakorda mõjub laastavalt looduskeskkonnale, toidu kvaliteedile ja inimeste tervisele. Organismi sattudes võivad pestitsiidide- ja antibiootikumide jäägid mõjutada meie immuun- ja hormonaalsüsteemi tasakaalu ning põhjustada mitmesuguseid terviseprobleeme. Osad mürkained küll väljuvad kehast ainevahetusega, teised paraku akumuleeruvad. Sünteetilised taimekaitsevahendid liiguvad konkreetsest kasutuskohast edasi kiiresti ja püsivad looduses kaua, mõjudes hävitavalt looduslikule liigirikkusele.
Et vältida kõike seda ülalkirjeldatud kahju looduskeskkonnale ja inimeste tervisele, peame naasma normaalse ja loomuliku toidu tootmise juurde. Riigil tuleb toetada mahetootmist, alandades mahetoidu käibemaksumäära. Nii muudame mahetoidu rohkemate inimeste jaoks kättesaadavaks, edendame loodussäästlikku ettevõtlust ning aitame tublisti kaasa üldisele maaelu arengule.
Mida rohkem on Eestis mahepõllumajandusega tegelevaid ettevõtjaid, seda suurema tõenäosusega tarbivad inimesed puhast toitu ning seda kõrgem on meie looduse, sealhulgas ka mulla bioloogiline mitmekesisus. Just mahetalunike toetamine on võimalus, kuidas loodushoid ja toidutootmine saaksid käia käsikäes ja samm-sammult maaelu arenedada, sest mahetootjate jaoks ei ole ainsaks väärtuseks maksimaalne saak. See oleks väga oluline tegu Eestimaa inimeste tervise heaks ning tähtis samm meie riigi jätkusuutlikkust ja tulevikku silmas pidades.
Kas käibemaksumäär peaks olema 9%, nagu seda on näiteks raamatutel ja majutusteenustel, või üldse 0%, tuleb otsustada avaliku arutelu ja täpsete arvutuste teel. Võrdluseks – Lätis langetati maaelu ergutamise ja tervisliku toitumise edendamiseks puu- ja juurviljade käibemaksumäära 21 protsendilt 5 protsendile.
2017. aasta lõpuks oli mahepõllumajanduse registrisse kantud 1888 mahetootjat. Kokku ligi 200 000 hektarit maad, mis moodustab 20 protsenti kogu Eesti põllumajandusmaast.
Read More