Maanteeametil on plaanis praegu veel kaherealine Rannamõisa tee neljarealiseks laiendada. Murelikud kohalikud elanikud ja Tallinna Keskkonnaamet on korduvalt edastanud maanteeametile oma palve, et teelõigul seataks piirkiiruseks 50, mitte 70 km/h ning et see planeeritaks linnatänava, mitte maanteena, sest nii saaks vähendada kasvavat mürareostust, säilitada suuremal määral roheala ja ehitada jalgsiliikujatele turvalised ülekäigurajad.
Paraku on liigagi tavapäraseks saanud praktika kohaselt maanteeameti vastus olnud eitav, sest soovid „ei ole põhjendatud“. Peale eitava vastuse saamist palusid kohalikud vähemalt müratõkkeseina paigaldamist. Aga see polevat jällegi „maanteeameti kohustus“. Ühesõnaga on palved kõlanud maanteeametnike kurtidele kõrvadele.
Nädala algul kutsusin projektiga seotud ametnikud koosolekulaua taha, et veel kord arutada, kas siiski oleks võimalik projektiga kohalike inimeste soovidele vastu tulla ja nende elukeskkonna kvaliteeti mitte kahjustada.
Mis te arvate, kuidas läks?
Trummipõrin…
Viisakalt öeldes – täiesti tüüpiliselt. Ametnikud püüdsid oma seisukohti põhjendada ebaloogiliste ja kihutava autojuhi kitsast silmaringist lähtuvalt. Otsesõnu vastasid ametnikud, et 50 km/h märgist autojuhid niikuinii kinni ei peaks ja ülekäigurajad tekitaksid koolilastes võltsturvatunnet. Kuid tõsiasjale, et juba praegu sõidetakse samas 70 km/h alas lubatust kiiremini ja liiklusolukord on inimvaenulik ning lausa eluohtlik, pakkusid ametnikud ainsa lahendusena mitmetasandilise liiklussõlme ehitust kunagi kauges tulevikus.
Kohati tundub, et me elame paralleelreaalsustes.
Teadlased hoiatavad kliimasoojenemise katastroofiliste tagajärgede eest ja viibutavad näppu, sest pea ükski riik pole suutnud end kokku võtta ja astuda vajalikke samme, et CO2 emissioone otsustavalt vähendada. Mis puudutab avaliku ruumi planeerimist, siis üleüldiselt hakatakse aru saama, et inimkeskne elukeskkond on selline, mis toetab meie füüsilist ja vaimset tervist ning loob võimalusi sotsiaalseks interaktsiooniks. Seda ruumi tuleb kujundada terviklikult, kaasates sealjuures selle peamisi kasutajaid. Nende teadmiste ja tänapäevaste linna arendamise põhimõtetest lähtuvalt oleme Tallinnas kokku leppinud, et pidurdame autostumise kasvu, vähendame CO2 heitkoguseid aastaks 2020 20% võrra, oleme poliitikakujundamisel avatud ja kaasavad. Valmimas on säästva liikuvuse kava, mis saab olema alus kogu Tallinna transpordi-, liikuvuse- ja planeerimisprotsesside integreerimisel. Oleksime justkui võtnud õige suuna, eks?
Ometi näeme ikka veel toimumas protsesse, mis ei ole selle kõige eelnevaga kuidagi kooskõlas. Kaua peame veel ootama kuni interdistsiplinaarne lähenemine vallutab ka riigiametite koridorid ja kabinetid ning selle asemel, et oma silotorni otsast irooniliselt silmi pööritada, lähtuksid ametnikud oma tegemistes kaasaegsetest teadmisest ja rakendaksid kõiki vajalike meetmeid elukeskkonna säilitamiseks ja kliimamuutustega kohanemiseks? IPCC teadlaste eriraport ütleb selgelt välja, et jokutamise aeg on ümber saanud, aga eriraportit arvestamatagi peab lastele turvalise koolitee võimaldamine ka kliimaskepitkutest ametnike prioriteetide hulgas olema, vastupidine käitumine on lihtsalt lubamatu.