Saadame nad ühiskondlikult kasulikule tööle ja kõik võidavad!
Elatise väljanõudmine jõuab tihti tupikusse
Kui Riigikogu 2015. aastal valitsusele riikliku elatisabifondi loomise kohustuse andis, tekkis paljudel elatisraha kättesaamisega kimpus olevatel üksikvanematel lootus. Eriti suhtelises või absoluutses vaesuses elavatel perekondadel, keda oli 2012. aastal vastavalt 41% ja 23% kõikidest üksikvanemaga leibkondadest ja kelle jaoks elatise kättesaamine eluliselt oluline on.
See oli lubadus suurest muudatusest riigi mentaliteedis. Tundus, et lõpuks ometi mõisteti, kui oluline (tegelikult isegi iseenesest mõistetav) on toetada üht ühiskonna kõige nõrgemat gruppi: peresid, kus üks vanem keeldub elatisraha maksmisest või ei ole suuteline seda tegema. Kuigi alimentidest ilma jäänud üksikvanematel on võimalik kohtu kaudu elatist sisse nõuda, jääb kohtutee ette võtmine tihtilugu tulemusetuks. Näiteks siis, kui võlgnikul taskud täiesti tühjad on. Teise grupi moodustavad tahtlikud kõrvalehiilijad. Nimelt on tulude ja vara varjamine rongavanemate tavapraktika, seda tehakse koostöös lähedaste ja isegi tööandjatega.
Lootusetult abitust tupikust, kus alimente kätte ei saada ja ühtki lahendust ei paista ning 2016. aastal oli enam kui 8500 last, kes olid kokku ilma jäänud 14,6 miljonist eurost. (Uuendatud andmete kohaselt oli koguvõlg 2016. aasta seisuga 14,5 miljoni euro asemel hoopis 52 miljonit eurot.)
Paraku ei kajasta ametlikud numbrid täielikult reaalsust, sest kohtu kaudu lapsele elatise nõudmine on tihti liiga keeruline ja aeganõudev protsess, mis niigi mitme eest rabelevale lapsevanemale üle jõu käia võib.
Poliitiline tahe suikus unne
Ilusast algatusest saati on omajagu vett merre voolanud, aga teekond üksikvanemate abistamiseni on olnud konarlik. Esialgne suurejooneline plaan luua elatisabi fond, mis kõrvalehiilijate ja maksevõimetute asemel raha ise välja maksaks, vajus äratundmatuseni kängu. Nimelt nägi esialgne eelnõu ette, et fond alustab tööd 2016. aastal, avapauk lükkus aga aasta edasi. Kui 2017. aastal fond lõpuks töösse sai, ei hakatud üksikvanematele maksma mitte minimaalset elatisabi (pool alampalgast ehk tollal 215 eurot kuus), nagu eelnõus kirjas oli, vaid hoopis 100-eurost toetust. Ei ole kuidagiviisi õigustatav, et riik ei leia ressursse maksta täit elatismiinimumi, mistõttu alimentidest kõrvalehiilijate lapsed on ikka kehvemas seisus. (Olgu öeldud, et nagu viitas Riigikohtu esimees Priit Pikamäegi, siis praegune elatismiinimumi arvestamine on täiesti ebamõistlik ning vajab hoopis komplekssemat lähenemist.)
Samamoodi on osutunud hambutuks elatisvõlgnike survestamine: nii kohtutäiturite kui ka last üksi ülal pidavate vanemate sõnul pole riigipoolsetest survestusmeetoditest abi olnud ning enamus elatisvõlgnikest jätkavad oma võla kasvatamist. Juhi-, kalastus- ja muude lubade peatamine ei ole kuidagi enda eesmärki täitnud, potentsiaalselt toimivad meetmed aga kaovad eelnõudest nagu vesi sõelast ja kohtutäiturite hoovad ei tundu veel nii pea efektiivseteks laienevat.
Lahendame mitu muret korraga
Tuleb märkida, et elatisabi maksmata jätmise probleem on kahtlemata ka võrdõiguslikkuse küsimus. Statistika kohaselt koguni üheksa kümnest üksikvanemaga leibkonnast on üksikemaga leibkonnad. 2016. aasta seisuga on 95% elatisvõlglastest mehed. Üksikvanemaga leibkonnad elavad suurema tõenäosusega vaesuses. Eesti asetub oma 20% suuruse palgalõhega Euroopa Liidu esirinda. Niisiis ei puuduta elatisabi mitte vaid konkreetseid lapsi ja nende emasid, vaid maalib laiema pildi meie ühiskonna koherentsusest ja õiglusest. Ja praegune statistika meid paraku ei kaunista.
Kuid mida teha nende elatisvõlglastega, kes ükskõik mis põhjusel oma lapse hoolitsemise eest vastutust võtta ei suvatse? Miks mitte rakendada nad tööle ühiskonna heaks neis valdkondades, kuhu riigi käed siiani kehvasti ulatuma kipuvad: näiteks eakatele appi nende igapäevastes toimetustes nagu poes käimine või lumerookimine, erinevat sorti abi läheb tarvis erivajadustega inimestel, loomakaitseorganisatsioonidel, päästetöötajatel ja mujal.
Need elatisvõlglased, kellel tõepoolest rahalised vahendid puuduvad, saavad end rakendada ja ühiskonnale kasulikud olla ning võlglased, kes tegelikke tulusid varjates oma lapse elatise maksmisest tahtlikult kõrvale hiilivad ja ka ÜKTst eemale hoiavad, saavad koheldud vastavalt karistusseadustikule.
Niisiis on riik impotentselt püüdnud olukorda lahendada kord üht-, kord teistpidi, aga võlgnike arv pole sisuliselt vähenenudki ning paljud üksikvanemaga leibkonnad otsivad endiselt õiglust taga, mitmed neist on vaesuses või vaesuse piiril. Rakendades võlglastele ÜKT võimalust ning tasudes nende eest kogu miinimumelatise, anname paljudele lastele teistega võrdsema stardipositsiooni, vähendame majanduslikku ja soolist ebavõrdsust ning suuname abikäed sinna, kus neid väga vajatakse.
