Õnneks pole rohelised enam ainsad, kes tuleviku pärast muretsevad. Kodumaises meedias pole sõnad “kliimamuutus” ja “kliimakriis” enam kontvõõrastena peol, vaid nüüd juba pigem tüütute sugulastena, kes on kutsutud vaid äärmise vajaduse sunnist. Ja see on juba samm edasi.

Vastukaaluks umbusklikele vanahärradele kõlasid näiteks Martin Šmutovi tähelepanekud Rahva Teenrites valitsuse olematu kliimapoliitika osas üsna värskendavalt. 

Kuid millega seletada asjaolu, et keskkonnapoliitika olulisus on tõstatumas alles peale riigikogu- ja Euroopa parlamendi valimisi? Iseenesest pole kliimakriis ju mingi uudis. See on teada juba aastaid, nagu ka ka vajadus kohaliku energiareformi järele, sest riik ei jaksa enam kaua põlevkivisektorit rahva armust üleval pidada. Miks (üksikute eranditega) leheveergudelt ja saatejuhtide huulilt ei kõlanud keskkonnaküsimused märtsis ja mais, kui uks otsustavateks muutusteks avatud oli? Kui ajakirjandusel oli hea võimalus vahendada avalikkusele ülevaatlikku teavet parteide kliimapoliitilistest seisukohtadest, andmaks valijale võimalus teha pädev otsus tuleviku kujundamiseks?