Eestis mõeldakse liiga vähe tulevikule, kuid selle võtmeküsimustega, nagu energeetika ja majanduse, kliimamuutuse, tarbimisharjumustega ning rahvatervisega on tarvis tegeleda juba täna, kirjutab Eestimaa Roheliste esinaine Züleyxa Izmailova.
Selleks, et viia ellu muutusi, peab aeg-ajalt reegleid rikkuma. Ma ei mõtle seadusi ega kokkuleppeid, vaid just neid nii-öelda kirjutamata reegleid ja käitumismudeleid, millega oleme aja jooksul harjunud.
Rootsi aktivist Greta Thunberg, 15-aastane tüdruk Rootsist, ütles eelmisel nädalavahetusel Soome suurimal kliimamarsil tuhandetele inimestele: «Me ei saa päästa maailma, järgides reegleid, sest reeglid peavad muutuma. Poliitikat, mida on vaja kliimakatastroofi ärahoidmiseks, pole olemas. Me peame süsteemi muutma.»
Teadlased ja eksperdid kogu maailmas on rääkinud aastakümneid, et peame vähendama kasvuhoonegaaside emissioone selleks, et vältida lähenevat kliimakatastroofi. Ometi tarbime iga päev 100 miljonit barrelit naftat. Maakeeli tähendab see: täiesti totralt liiga palju. Ilmselgelt on süsteemis midagi väga viltu. Greta Thunbergil oli Soome ja Rootsi näitel veel midagi öelda mõtteviisi «me oleme nii väikesed ja meie tegevusest niikuinii miski ei muutu» vastu. Aga kui Rootsi laps suudab maailmas jõuda ajalehtede esikülgedele sellega, et ei lähe mõnel päeval kooli, siis kujutage ette, mida me siira soovi korral üheskoos suudaksime teha.
Sama kehtib ka Eesti kohta. Eestlased on end näidanud väga sihikindla ja vapra rahvana ja kliimamuutusega võitlemine on võrdväärne väljakutse Nõukogude võimu alt pääsemisega.
Taasiseseisvumise ajast pärineb ettekujutus, et kõik uus ja edasiviiv on nõukogudeaegse vana vastand. Teise asjana saime kaasa usu, et oma riik ja valitsus garanteerib rahvale head otsused. Nüüd, põlvkond hiljem, oleme jõudnud selleni, et Eesti riigi on sisuliselt omastanud välismaa äriühingud, kasutades ära eesti inimeste kriitikavaba läänestumise õhinat ja naiivset usku kord käima lükatud riigi igavesse toimimisse.
Valitsus algatab riikliku eriplaneeringu eraettevõttena kavandatud tselluloositehasele, kuigi metsade raiumine ületab niigi kaks korda jätkusuutliku määra. Riigienergiaettevõte Eesti Energia ostab maksumaksja raha toel konkureeriva tuuleenergiaettevõtte Nelja Energia, et säilitada monopoolne seisund ning põletada Eesti metsa põlevkivielektrijaamas, saamaks Euroopa maksumaksjalt «roheenergia toetust». Eesti ühendamiseks Kesk-Euroopaga kiidab valitsus heaks olemasolevaid trasse mittearvestava raudteekoridori, mis oma pikkusega on kasulik üksnes raudtee-ehituse ettevõtetele. Ei takista seegi, et keegi ei tea öelda, kust tuleb raudteel veetav kaup või reisijad. Kui Rail Balticul õnnestukski meretranspordiga konkureerida, kaasneks sellega kasvav keskkonna- ja kliimamõju!
Ka valitsus toimib piiratud omanike ringiga äriühingu, mitte rahva heaks töötava institutsiooni kombel. Samal ajal, kui riik toetab keskkonnatasude vähendamise ja aktsiakapitali suurendamise kaudu põlevkivienergeetika sektorit, kaotatakse kulude kokkuhoidmiseks sünnitusosakonnad maakonnahaiglatest, sundides sünnitajaid riskima tundidepikkuse teekonnaga kaasnevate komplikatsioonidega. Keskkonnaministeeriumi asutustest koondatakse järk-järgult loodust sisuliselt tundvate inimeste ametikohad, asendades need bürokraatidega. Tagajärjeks on avalike teenuste (näiteks seireandmed ja ilmaprognoos) kvaliteedi halvenemine, mis on nähtav ka lihtkodanikule.
Kui peaminister Jüri Ratas hiljutisel kohtumisel Euroopa Parlamendi roheliste fraktsiooni esimehe Ska Kelleriga metsast vesteldes hätta jäi, jahmatas keegi meie valitsusjuhi meeskonnast kõiki väitega, et vanad metsad tuleb maha raiuda sellepärast, et nad seovad õhust liiga vähe süsinikku! Peaministri vestluspartnerid teadsid muidugi hästi, et tselluloosiks tehtud puidust vabaneb süsinik enamasti aasta või paariga, kuid puuna seistes püsiks see aastakümneid. See juhtum näitab, et absoluutne asjatundmatus eluslooduse valdkonnas kahjustab rängalt Eesti riigi mainet.
Eesti olukord ei ole maailmas erandlik. Kõikjal pistavad maad ja rahvad rinda globaalse kapitali ja ületarbimise survega. Kõige haavatavamad on noored ja nõrga kodanikuühiskonnaga riigid. Maailma õppetunnid näitavad, et ükski omapäi jäetud valitsus ei pane sellele survele vastu. Oma tahte avaldamine valimistel on vaid väike osa sellest, mida rahvas võimu teostamiseks teha saab. Euroopas on täiesti normaalne, et kui miski võimude tegemistes ei meeldi, siis ummistab rahvas tänavaid ja viimastel aastatel ka sotsiaalmeediat.
Kevadine Tartu tselluloosikett ja toetusmeeleavaldused üle maa näitasid, et korporatiivvõimu jõupingutuste kiuste on Eesti jõudmas uuele arengutasemele ja tõelised mitte valitsuse poolt ellu kutsutud ja rahastatud kodanikuühendused võtavad sisse väärika koha ühiskonnas.
Eestimaa Rohelised mõistavad ja tervitavad uut etappi Eesti ühiskonna arengus. Nii nagu rohelised kogu maailmas, tahame meiegi, et just kohalikul kogukonnal oleks lõplik sõna selles, mis tema maadel tehakse või tegemata jäetakse. Me ootame inimestelt mõtteid selle kohta, mida ja kuidas peaksime tegema – ükski poliitik ei ole tark üksnes iseenda mõistusest!
Kogukondade jõudu kasvatab üleminek fossiilkütustel põhinevalt elektritootmiselt «targale võrgule», milles iga tarbija on ka potentsiaalne tootja, näiteks päikesepaneelidega katusel. Niisugust uut võrku ehitatakse täie hooga Saksamaal. 21. sajandil välja arendatud ja praktikas proovitud taastuvenergia lahendused võimaldavad täielikult rahuldada elektrienergia vajaduse hajutatud tootmisega ning loovad sama palju või rohkemgi töökohti, kui kaob fossiilenergeetikast.
Eestis kaasneks sellise üleminekuga positiivne mõju integratsioonile ja vaeslapse rolli jäetud Ida-Virumaale, mille inimeste elukeskkonda ja tervist on riik põlevkivi kaevandamisega pikalt räsinud. Ümberõpet vajaval, aga ka osaliselt ümberpaikneval venekeelsel elanikkonnal tekivad siis hoopis uued haridus- ja sotsiaalvõimalused. Tänu PÕXITi rahvaalgatusele 23. oktoobril peetud riiklikult tähtsa küsimuse arutelul sai selgeks, et ka riigikogu vajab ümberõpet, sest ei saada aru, kui kiiresti muutused tegelikult toimuvad. Vaid Teaduste Akadeemia president Tarmo Soomere lendas teadmiste lainetel hõbesurfarina.
Ilma pretsedenditute ühiskondlike muutusteta ja triljonite eurode ulatuses uute investeeringuteta leiab maailm end olukorras, kus ületame tööstusajastu eelse keskmise temperatuuri 1,5 °C võrra ja vallandub täielik keskkonnakatastroof.
«Raport näitab, et meil on vaid väga väike võimalus vältida kujuteldamatut kahju meie kliimasüsteemile, mis toetab elu Maal sellisena, nagu ta on,» seletas Amjad Abdulla, kliimaraporti koostanud organisatsiooni IPCC (Intergovernmental Panel on Climate Change) juhatuse liige. Üks PERCi päikesepatarei loojatest ja 20 aastat valdkonnas tegutsenud Martin Green oli lootusrikas: «Paar aastat tagasi olin pessimistlik, aga nüüd on päikeseenergia muutunud kõige kallimast kõige odavamaks.»
Poliitikud väidavad tihti, et taastuvenergia on kulukas ja ebausaldusväärne, aga see on iganenud argument. Tõde on see, et säästame raha, sest taastuvenergia on odavam. Planeedi kliimast hoolivad inimesed on alati kartnud, et peame ootama poliitikute taga, kui on vaja midagi muuta, sest poliitiline muutus võib olla väga aeglane. Aga majanduslik muutus on kiire ja me näeme seda praegu.
Majanduslik muutus on vajalik ka teistes eluvaldkondades ja sektorites. Näiteks transpordis, keemiatööstuses, aga ka tarbimises. Kasvuhoonegaaside ja mürkainete vältimiseks tuleb järk-järgult vähendada sisepõlemismootoritega autode arvu, koomale tõmmata tööstuslikku looma- ja linnukasvatust ning intensiivpõllumajandust laiemalt ning asendada tooda-tarbi-viska-ära mudel ringmajandusega.
Julgemalt peab lubama maksuerisusi seal, kus need vajalikele muutustele kaasa aitavad. Vähendada tuleb mahetoodangu, taastuvenergia, säästliku ühistranspordi, elektriautode ja parandustöökodade käibemaksu. Kohalikud mahetootjad ja töötlejad peavad saama 10 protsenti sotsiaalmaksu soodustust tervisekindlustuselt. Tulumaksu ei peaks tasuma aasta jooksul need ettevõtted, kes lähevad üle mittebioloogilisele taastuvenergiale. Tulu tõuseb sellest lõpuks kõigile.
Nii nagu noor rootslanna kutsus inimesi võitlema suurte süsteemsete muutuste eest, nii kutsun teidki. Uurides kõiki neid võtmeküsimusi – energeetika ja majandus, kliimamuutus jt mõrud keskkonnaprobleemid, inimeste füüsiline, vaimne ja sotsiaalne tervis, tarbimisharjumused ja kodanikuühiskonna jõud – näeme, kuidas nad rulluvad meie ees lahti justkui kõikjale ulatuv, omavahel läbipõimunud seeneniidistik.
Selle sotsiaalse, poliitilise ja majandusliku süsteemi kuju ei ole kivisse raiutud. Seda saab muuta ja seda peab muutma. Eestis on selleks vaja luua täiesti uued majanduslikud eeldused. Kas praegused otsustajad seda suudavad?
Klassikaline lähenemine on alustada iseendast, aga meil on vähe aega: töö iseenda ja ümbrusega käib nüüd korraga. Alustagem nende hoobadega, mis meil esindus- ja osalusdemokraatia tööriistakastis praegu on, aga mõtleme pidevalt juurde uusi ning võtame oma tuleviku tagasi!
Lugu ilmus Postimehe arvamusveerul 25. oktoober 2018, 23:59
