Foto: Zuzu Izmailova
Riik peaks toetama mahetootjaid ning muutma mahetoidu kättesaadavaks kõigile Eesti elanikele, alandades mahetoidu käibemaksu. Nii teeme teene inimeste tervisele, looduskeskkonnale, maapiirkondade elujõulisusele ja eetilisele majandustegevusele.
Suurim erinevus mahepõllumajanduse ehk ökoloogilise põllumajanduse ja tavapõllumajanduse vahel on see, et esimeses pole lubatud kasutada pestitsiide ega mineraalväetisi. Samuti on keelatud kunstlikud maitse-, lõhna- ja säilitusained ning suhkruasendajad. Ökotoit ei sisalda ka geneetiliselt muundatud organisme ehk GMO-sid, mille kasutamisajalugu on lühike ja tagajärjed ebaselged.
Mahepõllumajanduses saavad loomad ja linnud loomuomaselt käituda: vabalt liikuda ja õues käia. Neile ei anta toodangu suurendamiseks ning haiguste ennetamiseks hormoonpreparaate ega sünteetilisi ravimeid. Loomade juurdekasvu kõrval on oluline nende heaolu.
Rahvastiku kiire kasv ja nõudlus kõrgema majandusliku efektiivsuse järele on tekitanud olukorra, kus sünteetiliste taimekaitsevahendite kasutamine on pidevas kasvutrendis.
Selle asemel, et vältida toidu raiskamist ja muuta oma tarbimisharjumusi, panustame endiselt intensiivpõllumajandusele. Emeriitprofessor Anne Luik tõi oma hiljutises artiklis välja, et viie aastaga on sünteetiliste taimemürkide kasutamine peaaegu kahekordistunud: 461 tonnilt 834 tonnile. Sellest kogusest suurema osa (72 protsenti) moodustavad umbrohutõrjevahendid ehk herbitsiidid, milles võimutsevad glüfosaadil põhinevad vahendid.
Pestitsiidide jääke võib leida nii pinna- kui põhjaveest, mullast ning ka meie igapäevasest toidust ja isegi joogiveest. See aga omakorda mõjub laastavalt looduskeskkonnale, toidu kvaliteedile ja inimeste tervisele. Organismi sattudes võivad pestitsiidide- ja antibiootikumide jäägid mõjutada meie immuun- ja hormonaalsüsteemi tasakaalu ning põhjustada mitmesuguseid terviseprobleeme. Osad mürkained küll väljuvad kehast ainevahetusega, teised paraku akumuleeruvad. Sünteetilised taimekaitsevahendid liiguvad konkreetsest kasutuskohast edasi kiiresti ja püsivad looduses kaua, mõjudes hävitavalt looduslikule liigirikkusele.
Et vältida kõike seda ülalkirjeldatud kahju looduskeskkonnale ja inimeste tervisele, peame naasma normaalse ja loomuliku toidu tootmise juurde. Riigil tuleb toetada mahetootmist, alandades mahetoidu käibemaksumäära. Nii muudame mahetoidu rohkemate inimeste jaoks kättesaadavaks, edendame loodussäästlikku ettevõtlust ning aitame tublisti kaasa üldisele maaelu arengule.
Mida rohkem on Eestis mahepõllumajandusega tegelevaid ettevõtjaid, seda suurema tõenäosusega tarbivad inimesed puhast toitu ning seda kõrgem on meie looduse, sealhulgas ka mulla bioloogiline mitmekesisus. Just mahetalunike toetamine on võimalus, kuidas loodushoid ja toidutootmine saaksid käia käsikäes ja samm-sammult maaelu arenedada, sest mahetootjate jaoks ei ole ainsaks väärtuseks maksimaalne saak. See oleks väga oluline tegu Eestimaa inimeste tervise heaks ning tähtis samm meie riigi jätkusuutlikkust ja tulevikku silmas pidades.
Kas käibemaksumäär peaks olema 9%, nagu seda on näiteks raamatutel ja majutusteenustel, või üldse 0%, tuleb otsustada avaliku arutelu ja täpsete arvutuste teel. Võrdluseks – Lätis langetati maaelu ergutamise ja tervisliku toitumise edendamiseks puu- ja juurviljade käibemaksumäära 21 protsendilt 5 protsendile.
2017. aasta lõpuks oli mahepõllumajanduse registrisse kantud 1888 mahetootjat. Kokku ligi 200 000 hektarit maad, mis moodustab 20 protsenti kogu Eesti põllumajandusmaast.
Artikkel ilmus 13.08.2018 Äripäevas