Eesti köögi pahupool

June 12, 2019

Reaktsioonidest võib järeldada, et Riigikontrolli raport šokeerib paljusid kaasmaalasi, kes igapäevast söögikraami oma perele poest usalduslikult soetavad. Kuigi Eestimaa Rohelised on viimased vähemalt 10 aastat tülpimuseni seletanud avaliku halduse ametkondadele ja poliitikutele, et pestitsiidide jäägid toidus ja vees on ohuks meie rahva tervisele, pole ükski neist nimetatutest probleemile oma aega ega sisulist tähelepanu pööranud.

Ma ei hakka ajaloos väga kaugele minema. Alustan 2016. aastal algatatud petitsioonist. Sellele järgnenud sündmustest, milles vähemalt näiliselt otsustavate ametnike ja poliitikute ükskõikset ja isegi patroneerivat suhtumist Eesti inimeste tervise suhtes minu isiklikust seisukohast lausa kuritegelikuks võib nimetada.

2016. aastal tekkis Euroopa Liidus olukord, kus liikmesriikidel oli võimalus mürgise glüfosaadi ehk ühe tuntuima ja laialt levinud pestitsiidi kasutamist piirata. Täpsem küsimus seisnes selles, kas Euroopa Liit pikendab selle mürgise aine kasutusluba 10 aasta võrra või mitte ning see otsus jäi liikmesriikide valitsuste esindajate südametunnistusele.

Eesti ametkond pooldab mürgitamise jätkamist

Petitsioonis pöördusid koos minuga kõigi Riigikogu liikmete, Riigikogu maaelukomisjoni, Maaeluministeeriumi ja Vabariigi Valitsuse poole veel tervelt kolm inimeste tervist

Ärge esinege ja hakake tööle härrased!

May 21, 2019

Eile kirjutas mulle üks solvunud ministeeriumi nõunik, kes oli nördinud, et ma ei aplodeerinud tema suurepäraselel ideele lapsi keskkonnakuritegude varjamiseks ära kasutada. Tunnistan, et nõunik Mart Raamatu riigi mastaabis väheambitsioonikad eesmärgid, võivad ju üllad olla.

Kuid tema esindatav ministeerium vaatab pealt, kuidas tapetakse pesades linnupoegi, avatakse uusi põhjavett ja kõigi õhku rikkuva põlevkivi kaevandusi ja RB sõidab üle sadadest metsahektaritest, mis ohustatud liikidele koduks. Antagu mulle ministeeriumi entusasti poolt andeks, aga tegu pole kliimakangelusega, vaid labase rohepesuga. PR kampaaniat, millega ministeeriumi tegevust Eesti looduse hävitamisel rohepesta püütakse, ajab südame pahaks..

Saastamise poolest kuulume Euroopa riikide etteotsa, tänu põlevkivisõltuvusele oleme maailma süsinikumahukamate majandustega riikide hulgas. Värske statistika ütleb, et Eesti saavutas metsaraie mahtudes rekordi.

On äärmiselt kurb tõdeda, et uue keskkonnamistri alluvuses jätkab ministeerium tõenäoliselt senikehtinud reformierakonna ja IRLi poliitikat. Oli väike lootus, et uue, mis sest, et EKRE ministriga, saab kliimakriisi lahendamine tõsisemalt ettevõetud, kudi paraku peab nentima, et riigina oleme jätkuvalt väga kaugel olukorrast, kus ministeerium oma enda tekitatud olukorrale kriitiliselt otsa vaataks ja tegutsema asuks.

Veel püüdis ministeeriumi nõunik mulle naiivselt selgitada Eesti inimeste leigust kliima- ja keskkonnaküsimustes, sest ilmselgelt polnud tal aimugi, et olen sel teemal lausa artikleid kirjutanud.

Huvitav, et nõunik Raamatu väitel, on ministeerium just tema algatusel palganud Kelli Sildaru lageraielanke rohepesema ja propageerima maailmavaadet, mis paneks noori mõtlema oma keskkonnajalajäljele. Nagu oleksid Eesti noored need, kes ei saa või ei taha aru saada, kuhu suunas käimasolev elupaikade hävitamine ja neist sõltuvate liikide väljasuremine kogu inimkonda kiirelt viimas on. Kahju on vaadata, kuidas ministeerium kulutab rahva raha kampaaniatele, millel puudub laiem eesmärk ja sisuline tegevus kliimakriisi pidurdamisel. Ning aina tugevamalt kinnistub seisukoht, et olulised ministeeriumi mutrikesed ei mõista, kui suured hoovad neile tööd andval asutusel- keskkonnaministeeriumil tegelikult on. Need on nii võimsad, et kogu riigi majanduse saaks ümberstruktureerida ja liikuda säilenõtke ökoriigi suunal. Kuid mingil põhjusel ministereium ei kasuta neid võimalusi ja püüab vastutust üksikiskule ja tema tarbimisharjumustele veeretada. Mina rohelisena tahan näha ministeeriumi reaktiivset PÕXITi rakenduskava, toiduraiskamisevastase seaduse jõustamist, kogu Eesti territooriumil linde nende pesitsuse ajal kaitsva raierahu kehtestamist, metsade raiemahtude vähendamist ning keskkonnamistri tulihingelist võitlust kliimakriisi ärahoidmisel. Ministeerium peab ise eeskuju andma läbi reaalsete kliimakriisi ärahoidvate tegude ja ennetamise. Kui on soov noori keskkonna teemadel harida, siis palun jagage rahastust neile ühendustele, kes selle enda kanda on võtnud. Ise aga panustage seadusandluse muudatustesse, töötage läbi nii IPCC kui IPBES raportid ja soovitused ning ideede ammutamiseks vaadake üle kõik metsa- ja põlevkiviteemalised petitsioonid, mis teie sahtlitesse viimaste aasatega kogunenud on. Ärge esinege ja hakake tööle härrased!

Euroopa Parlamendi valimised on e-hääletuseks avatud 22. mail kella 18.00ni

Kui sa ei taha oma häälega või hääletamata jätmisega toetada Trumpi ideoloogiat ülistavaid Isamaa või EKRE kandidaate ja soovid Eestit Euroopasse esindama keskkonnateadlikku, planeedi tervisest ja sellest sõltuvate inimeste tulevikust hooliva kandidaadi poolt, siis on sul valida koguni kolme kandidaadi vahel.

Eestimaa Roheliste esikandidaat on Evelin Ilves numbriga 110, Peep Mardiste numbriga 111 ja ankrukandidaadina mina, Züleyxa Izmailova numbriga 112.

Iibest, naiste õigustest ja keskkonnast

March 06, 2018

Ülerahvastumisest rääkides keskendutakse liiga palju inimeste hulgale ja vähem sellele, kuidas nad elavad.

Viimase aja skandaal on veel kuum. „Lapsi saada ei ole keskkonnasõbralik. See on lihtsalt fakt. Maailm on ülerahvastatud,” konstateeris feministliku kommuuni moderaator Nika Kalantar iibeteemalises ETV saates „Suud puhtaks”. Kohe puhkes pahameeletorm: „Kas keskkond on olulisem kui eestlaste püsimajäämine? Kas me ei tohiks enam lapsi saada?”

Rahuneme maha ja pöördume vastuse leidmiseks ratsionaalsete argumentide ja teadusmaailma poole.

Kuna minu minapildis mängib olulist rolli ema, feminist ja keskkonnaaktivist olemine, puudutab see sõnavõtt mind väga mitmel tasandil. Kuidas suhtuda Kalantari poleemikat tekitanud väitesse, et lapsi saada ei ole keskkonnasõbralik?

Eelmisel aastal pälvis rohkesti tähelepanu Lundi ülikooli teadlaste uuring, mis käsitles elustiilivalikute mõju individuaalsele süsiniku jalajäljele. Leiti, et neli kõige keskkonnakahjulikumat faktorit on lapse saamine, auto kasutamine, üleatlandilised lennureisid ja lihapõhine toitumine. Loetelu järjekord ei ole juhuslik, vaid kajastab mõju ulatust regressiivselt. Seejuures on lapse saamise keskkonnamõju hinnates aluseks võetud eeldus, et järeltulija tarbimisharjumused vastavad tema sünniriigi keskmisele.

Siit jõuamegi tegeliku probleemini. Ülerahvastumisest rääkides keskendutakse ebaproportsionaalselt palju maailmas elavate inimeste hulgale ja vähem küsimuse teisele tahule: kuidas inimesed elavad?

Mis oleks, kui seaksime kvantideedi asemel fookusesse kvaliteedi ja mitte ei vähendaks laste arvu, vaid kasvataksime neist vastutustundlikud inimesed, kes elavad kooskõlas loodusega ja hoiavad Maad paremini, kui me ise oleme suutnud seda teha? Emadusel ja keskkonnasäästlikkusel ei ole omavahel olemuslikku konflikti: sinu laps mahub jätkusuutlikkuse piiresse, kui tema individuaalne ökoloogiline jalajälg ei ületa 1,7 globaalhektarit.

Elades (veel) metsarohkes ja hingatava õhuga Eestis, on end lihtne petta ettekujutusega, justkui oleks keskkonnareostuse puhul tegemist kellegi teise probleemiga, mille kese asub kusagil mujal. Sellega kipume vastutust mugavalt enda õlult ära lükkama. Pidevalt kerkivad esile loosungid nagu „Hiina vähendagu tootmist” või „Arengumaad vähendagu sündimust”. Muidugi on need soovitused igati asjakohased, aga tuleb silmas pidada, et Hiina on maailma suurim eksportija ja seni kui on nõudlust, jätkub ka Made in China rohke pakkumine, tootmine ja sellega kaasnev saastamine. Ka Eesti kaubamärkide all, muide.

Arenguriikide sündimus võib ju olla suur, aga nende süsiniku jalajälg on võrreldes arenenud riikide omaga köömes – eriti kui see elanike peale ära jagada (selle näitaja poolest on Eesti Euroopas 2. ja maailmas 17. kohal). See tähendab, et väide laste keskkonnakahjulikkusest kehtib (vastupidi laialt levinud arvamusele) hoopis jõukamate ja vananevate ühiskondade kohta. Seda kinnitavad ka uuringud.

Eeldusel, et arengumaade ostujõud liigub tõusvas joones, tuleb arvestada ka sealse elanikkonna tarbimisharjumuste muutumisega. Globaalse katastroofi ennetamiseks paslikud meetodid – madalama arengutasemega riikide naiste jõustamine, nende harimine ja majandusliku iseseisvuse toetamine ning teavitustöö pereplaneerimise ja raseduse ennetamise võimaluste kohta – on võrdselt vastuvõetavad nii feministlikule kui ka loodussäästlikule ilmavaatele.

Eesti naiste ühiskondlik positsioon lubab õnneks neil laste saamise üle ise otsustada. Olgu põhjused millised tahes, kasvõi looduskeskkonnast lähtuvad, kuid see, millal, kui palju ja kas üldse sünnitada, jäägu naise enda otsustada.

Mina igatahes julgen ja tahan end endiselt defineerida nii ema, naisõiguslase kui ka keskkonnaaktivistina, kartmata endaga seetõttu sisimas vastuollu sattuda. Ja annan endast kõik, et mu lapsed tunneksid end armastatuna ja neist kasvaksid loodusest, sealhulgas loomadest ja teistest inimestest hoolivad kodanikud. Loodan, et minu eluvalikud annavad inspiratsiooni veel mõnelegi.

GMO-vaba riik või GMO Vabariik

February 10, 2017

“Eesti vabariigi ja maailma kodanikuna tunnen vastutust jätta tulevastele põlvedele vähemalt sama terve planeet, kui see on minu elu ajal. Kuid ajal, kui suurkorporatsioonid ekspluateerivad aina suuremat osa looduslikest ressurssidest, nagu maa, mets ja vesi, võib see kohati võimatu väljakutsena näida. Vaadake kas või meie endi huvide eest seisma valituid ja näete, et juba ammu ei teeni nad oma kodumaad ja selle rahvast, vaid esindavad hoopis mingeid võõraid, justkui nähtamatuid organisatsioone,” kirjutab keskkonnaaktivist ja äsja raadiost telesse kolinud saate “Roheline Vabariik” eestvedaja Züleyxa Izmailova.

27. jaanuaril oli Euroopa Komisjonis hääletamisel geenmuundatud taimede kasvatamise lubamine ELi territooriumil. Komisjon pani hääletusele kahe uue geneetiliselt muundatud maisisordi kasutuselevõtu ja ühe juba lubatud geneetiliselt muundatud maisisordi kasutusloa pikendamise.

Miks Eesti toetab?

Nagu tavaks saanud, (mida ilmestab ka europarlamendi roheliste veebileht http://greens-efa-service.eu/nogmo/) hääletas Eesti esindaja, keskkonnaminister Marko Pomerants geenmuundatud taimede kasvatamise poolt.

Oma 26. jaanuari Facebooki postituses ütleb Pomerants: “Kõik taotlused GMOde osas jõuavad Eestis geenitehnoloogiakomisjoni, kus on esindatud teadlased, valitsusasutused, põllumehed ja tööstus- ning keskkonnaorganisatsioonid. Eesti on endiselt GMO-vaba riik. Eestis otsustatakse iga GMO osas eraldi. Loomulikult lähtutakse riskidest keskkonnale ja inimese tervisele. Eestis on ühe maisiliini kasvatusluba, kuid see ei kasva siinsetes tingimustes.”

Kuigi Pomerants püüab inimesi justkui rahustada, siis paraku ei saa ma rahvastiku ja keskkonna tervise käekaigust teadliku inimesena Pomerantsi usaldada. Või kas võib olla võimalik, et elurikkuse arvelt mittesäästlikku metsanduspoliitikat ajav IRLi minister käituks teises, suurtööstuse mõjusfääris olevas valdkonnas kuidagi teisiti? Sest nii nagu ministeeriumi juures tegutsev metsandusnõukogu, mille koosseis on häirivalt ühekülgne, on seda ka geenitehnoloogiakomisjon, mis ministri sõnul GMOde osas otsuseid
langetab.

Kahjuks pole 27.01.2016 esitatud teabenõue, milles uuriti muu hulgas ka seda, millistel kaalutlustel geenitehnoloogiakomisjon otsuse langetas, loo kirjutamise ajaks veel vastust saanud.

Tähelepanu väärib detail, mida kahjuks ikka veel keskkonnaministri kohta täitev Pomerants oma postituses mainib ja mis esmapilgul ehk tähtsusetu näib, kuid mis peagi ise enese eest kõnelema hakkab. Nimelt ütleb ta postituse viimases lauses, et Eestis on olemas ühe geenmuundatud maisiliini kasvatusluba, mis aga ei kasvavat siinsetes tingimustes. Aga kui suurkorporatsiooni Monsanto toode ei kasva Eestis, siis mis põhjusel selle kasvatamist siin üldse lubati? Millest Pomerantsi lojaalsus GMO-tööstusele? Kas vastust võib otsida IRLi teise liikme, kuulsa Margus Linnamäega seotud äridest, millest üks on Saksa keemiakontserrni Bayeri esindamine Eestis, ning mis on teatanud ka Monsanto ostuleppest, et saada veelgi võimsamaks GMO ja taimemürke tootvaks üksuseks.

Toidu ületootmine

Euroopa Komisjonis hääletati geneetiliselt muundatud maisisordi kasutusloa pikendamine ja kahe uue sordi kultiveerimise lubamine vaid napilt maha, jättes komisjonile ja tööstustele lootuse mõni liikmesriigi esindaja GMOde kasvatamise kasuks ümber veenda. Geneetiliselt muundatud taimede kasvatamise lõks seisneb selles, et need on resistentsed spetsiifiliste taimemürkide suhtes, mida samad korporatsioonid ohtralt toodavad. Geneetiliselt muundatud taime turule lubamine julgustab tööstust aina uusi mürgiseid taimekaitsevahendeid turule tooma ning seetõttu tõuseks tervisele kahjulike pestitsiidide hulk eestlaste toidulaual veelgi. Juba 2015. aasta veterinaar- ja toiduameti järelevalve käigus leiti taimekaitsevahendite jääke 55% uuritud toidust. Taimekaitsevahendite jääke leiti kaubeldavas, imporditavas ja kodumaises puu-, köögi- ja teraviljas ning isegi imiku- ja väikelastetoidus.

Tähtis on märkida, et tööstuse lobistide põhjendused, justkui aitaks GMOde kasvatamine võidelda näljahädadega, ei päde, sest juba praegu toodetakse Euroopas toitu palju rohkem kui kulub ning geenmuundatud taimede järele pole ka mingit muud vajadust.

USA Teaduste Akadeemia 2016. aasta raporti kohaselt pole geenmuundatud taimede kasutamine kasvatanud saagikust, küll aga on sellega kaasnenud taimemürkide kasutamise kasv.

Eestil oli taas võimalus olla innovatiivne ja suunata tähelepanu GMO-tööstuste üles kiidetud mõttetult teemalt hoopis Maa elanikkonna ja ökosüsteemi jätkususuutlikkuse seisukohalt olulisele võitlusele kliimamuutustega, võttes suuna täielikule mahetootmisele, nagu seda on teinud Taani.

Kui sa soovid, et Eesti praegune keskkonnaminister Marko Pomerants Eesti nimel kahjulike otsuseid vastu ei võtaks, siis anna talle sellest teada kirjutades marko.pomerants@envir.ee

Eesti elanike ja keskkonna tervist esmatähtsaks pidades,

Loodusväärtustaja ja Eestimaa Roheliste juhatuse liige Züleyxa Izmailova

Uus valitsus ei peaks jätkama Eesti lagedaks raiumisega

November 22, 2016

"Eesti maastike ja ökosüsteemide seisund näitab, et käitume oma loodusega sama arutult ümber kui suur osa Euroopa riikidest seda minevikus tegid," lausus erakonna Eestimaa Rohelised aseesimees Züleyxa Izmailova. Kuigi juba 2010. aastal leidis Riigikontroll, et RMK raiub rohkem metsa, kui see end taastoodab, püüab keskkonnaministeerium tõsta raiemahtusid ning lihtsustada raielubade saamist, ütles Izmailova ja lisas, et selline tegutsemine rikub Pariisi kliimalepet.

Eesti metsades, nii riiklikes- kui erametsades on valdavaks metsamajandamise viisiks saanud lageraie. Juba 2010. aastal ilmnes Riigikontrolli auditist, et Riigimetsa Majandamise Keskus (RMK) raiub riigimetsa parimat osa – vanu metsi viljakatel muldadel – hoogsamalt, kui sellelaadne mets end taastoota jõuab. Audit viitas ka sellele, et kehtivate raiemahtude juures ei olnud võimalik säilitada metsaökosüsteemi head seisundit. Vanade metsade pindala vähenemine ja üha nooremate metsade raiumine vähendas Eesti metsade looduslikku väärtust tervikuna, sest vanemad metsad on suurema elurikkusega ning elupaigaks suuremale hulgale erinevatele liikidele, sealhulgas ohustatud ja kaitstavatele liikidele. Lageraiet lubavaid vanuseid oli 2010. aastaks juba korduvalt alandatud ning raiutud järjest nooremaid ja peenemaid metsi. Riigikontroll pidas kahetsusväärseks, et keskkonnaministeerium riigivara valitsejana ei ole riigimetsade majandamist hoolikalt analüüsinud ega loonud õiguslikku raamistikku, mis tagaks jätkusuutliku majandamise.

Auditile saadetud vastuses ei nõustunud keskkonnaminister Jaanus Tamkivi mitte ühegi Riigikontrolli järelduse ega ettepanekuga, olles seisukohal, et riigimetsade majandamine on jätkusuutlik.

Toonane keskkonnaminister vastas kõigile Riigikontrolli soovitustele, et kuna nende elluviimine eeldaks Riigikogus kinnitatud pikaajaliste arengusuundade muutmist, ei pea keskkonnaministeerium võimalikuks soovitusi rakendada.

Riigikontroll väljendas kahetsust ministri hoiaku ja sisulise vastuse puudumise suhtes, sest valdkonna juhina on just keskkonnaministeeriumil võimalus, aga ka kohustus parlamendile asjatundlikku nõu anda ning teha ettepanekuid õigusaktide ja arengukavade muutmiseks, et tagada Eesti metsade jätkusuutlik majandamine.

Paraku pole aastatega keskkonnaministeeriumi ega valitsuse positsioon metsamajandamise ja keskkonnahoiu osas sisuliselt arenenud. Hetkel käib keskkonnaministeeriumis järjekordne metsaseaduse muudatuse ettevalmistamine, millega tahetakse taaskord tõsta raiemahtusid, laiendada lageraie pindala, alandada puude raievanust ning lihtsustada raielubade saamist. Muudatused on planeeritud Riigikogus kinnitada järgmise aasta alguses.

Näiline kaasamine ja läbipaistamatus seadusloome protsessis

Eesti Keskkonnaühenduste Koja (EKO) ettepanekutega pole seaduse muutmisel arvestatud ning täiendavate etteapanekute tegemiseks anti aega vaid mõni päev. Sellisena rikub keskkonnaministeerium 18. mail Eestimaa Looduse Fondi ja keskkonnaministeeriumi metsandusosakonna kohtumisel sõlmitud ja Marko Pomerantsi poolt avalikult väljaöedud kokkulepet. Lepiti kokku, et koos "viljakate kuusikute raievanuse langetamisega astutakse selgeid samme laane- ja salumetsade range kaitse vajakute katmiseks.” Mis veelgi tähtsam, planeeritav muudatus on tugevas vastuolus nii Pariisi kliimaleppe kui ka Kyoto protokolliga.

Pariisi kliimakokkuleppe eesmärk ei ole kompenseerida tööstusest tulenevat CO2 heidet läbi metsamajanduse intensiivistamise. Vastupidi, eesmärk on metsade säilitamine ning nende üleekspluateerimise ja raadamise vältimine. Lisaks on vanade loodusmetsade raie/raadamine taunitud eraldi klauslina.

Globaalsete keskkonnaprobleemide üheks tunnuseks olev massiline liikide väljasuremine puudutab ka Eestit.

Nimelt oleme oma lühinägeliku metsanduspoliitika tulemusel kaotamas üht erilist imetajaliiki- lendoravat, kelle populatsioon on aastate jooksul Eestis pea olematuks kahanenud. Peamiste liigi arvukuse vähenemise põhjustena näevad teadlased lendoravale sobivate metsade kadumist ja elupaikade killustatust, mida seni kehtiv metsamajandamise praktika on kaasa toonud.

Eelmisel nädalal, pärast aastaid kestnud viivitamist, saatis keskkonnaminister Marko Pomerants ministeeriumitele kooskõlastamiseks määruse, millega muudetakse lendorava olemasolevate püsielupaikade piire ja kaitsekorda ning moodustatakse 25 uut püsielupaika. Määruse rakendamine on lendorava püsima jäämise kindlustamiseks ülioluline samm, kuid seda peab toetama ka üleüldine metsanduspoliitika suund, mis planeeritud metsaseaduse muudatuse vastuvõtmisel vastupidist efekti omaks.

4. novembril Pariisi kliimaleppe ülemaailmsel jõustumise päeval ütles Marko Pomerants: "On väga hea, et Pariisi kokkuleppe jõustumiseni jõuti niivõrd kiiresti, kuid on selge, et selle jõustumisest üksi ei piisa, vaja on ka tegusid. Inimese panus kliimamuutustesse on märkimisväärne ning ajas üha kasvava rahvaarvu ning tarbimise tulemusel võimendub see veelgi. Peame kõik muutma oma suhtumist ning üle minema keskkonnasõbralikumale majandus- ja käitumismudelile, millega jääb üle vaid nõustuda. Samas torkab silma tugev ebakõla ministri sõnavõtu ja tema alluvuses tegutseva metsandusosakonna plaaniga veelgi intensiivsemalt Eesti metsi raiuda.

Kordame teiste vigu

Eesti maastike ja ökosüsteemide seisund näitab, et käitume oma loodusega sama arutult ümber kui suur osa Euroopa riikidest seda minevikus tegid. Nutikas oleks mitte korrata teiste tehtud vigu ning mõelda, kuidas tagada ühiste ressursside jätkusuutlik kasutamine ning kuidas teha nii, et meie heaolu ei tuleks tulevaste põlvede ja teiste liikide arvelt.

Ajal, mil paljud riigid, sealhulgas suurimad saastajad nagu USA ja Hiina asuvad täitma Pariisi kliimalepet, et vähendada CO2 emissioone ja inimkonna tekitatavat negatiivset keskkonnamõju ning sellest tingitud massilist liikide väljasuremist, peab ka Eesti oma kohust täitma ning põlevkivist taandumist alustama. Eesti energiasektori madal efektiivsus ja lubamatult suured heitmekogused pole enam saladuseks. Erilise tähelepanu osaliseks kliimapoliitika kontekstis saab Eesti järgmise Euroopa Liidu eesistujana. Lageraie ei ole igal pool ühtmoodi sobilik metsa majandamise viis. Elukeskkonna jätkusuutlikkuse nimel võiks uus valitsus ja keskkonnaminister toetada teadlikumat metsnikku otsetoetuste või taastuvenergia lahenduste pakkumisega, et siduda säästev mõtteviis ka otsese kasuga. Samuti võiks kaaluda eestlaste pensionifondidest taastuvenergiataristusse investeerimist.

Ainult siis, kui austame loodust, kasutame taastuvaid energiaallikaid ning ei tegele oma metsade üleekspluateerimisega, võime tõenäoliselt tagada, et meid ümbritsevate liikide arvukus ja inimese elukeskkonna kvaliteet enam ei langeks.