Kui märkad, et oled augus, lõpeta kaeva(nda)mine
Eestimaa Rohelised
Eesti köögi pahupool
Reaktsioonidest võib järeldada, et Riigikontrolli raport šokeerib paljusid kaasmaalasi, kes igapäevast söögikraami oma perele poest usalduslikult soetavad. Kuigi Eestimaa Rohelised on viimased vähemalt 10 aastat tülpimuseni seletanud avaliku halduse ametkondadele ja poliitikutele, et pestitsiidide jäägid toidus ja vees on ohuks meie rahva tervisele, pole ükski neist nimetatutest probleemile oma aega ega sisulist tähelepanu pööranud.
Ma ei hakka ajaloos väga kaugele minema. Alustan 2016. aastal algatatud petitsioonist. Sellele järgnenud sündmustest, milles vähemalt näiliselt otsustavate ametnike ja poliitikute ükskõikset ja isegi patroneerivat suhtumist Eesti inimeste tervise suhtes minu isiklikust seisukohast lausa kuritegelikuks võib nimetada.
2016. aastal tekkis Euroopa Liidus olukord, kus liikmesriikidel oli võimalus mürgise glüfosaadi ehk ühe tuntuima ja laialt levinud pestitsiidi kasutamist piirata. Täpsem küsimus seisnes selles, kas Euroopa Liit pikendab selle mürgise aine kasutusluba 10 aasta võrra või mitte ning see otsus jäi liikmesriikide valitsuste esindajate südametunnistusele.
Eesti ametkond pooldab mürgitamise jätkamist
Petitsioonis pöördusid koos minuga kõigi Riigikogu liikmete, Riigikogu maaelukomisjoni, Maaeluministeeriumi ja Vabariigi Valitsuse poole veel tervelt kolm inimeste tervist
Read More
Aitab elatisvõlgnike poputamisest!
Aitab elatisvõlgnike poputamisest, saadame nad ühiskondlikult kasulikule tööle ja kõik võidavad!
Elatise väljanõudmine jõuab tihti tupikusse
Kui Riigikogu 2015. aastal valitsusele riikliku elatisabifondi loomise kohustuse andis, tekkis paljudel elatisraha kättesaamisega kimpus olevatel üksikvanematel lootus. Eriti suhtelises või absoluutses vaesuses elavatel perekondadel, keda oli 2012. aastal vastavalt 41% ja 23% kõikidest üksikvanemaga leibkondadest ja kelle jaoks elatise kättesaamine eluliselt oluline on.
See oli lubadus suurest muudatusest riigi mentaliteedis. Tundus, et lõpuks ometi mõisteti, kui oluline (tegelikult isegi iseenesest mõistetav) on toetada üht ühiskonna kõige nõrgemat gruppi: peresid, kus üks vanem keeldub elatisraha maksmisest või ei ole suuteline seda tegema. Kuigi alimentidest ilma jäänud üksikvanematel on võimalik kohtu kaudu elatist sisse nõuda, jääb kohtutee ette võtmine tihtilugu tulemusetuks. Näiteks siis, kui võlgnikul taskud täiesti tühjad on. Teise grupi moodustavad tahtlikud kõrvalehiilijad. Nimelt on tulude ja vara varjamine rongavanemate tavapraktika, seda tehakse koostöös lähedaste ja isegi tööandjatega.
Lootusetult abitust tupikust, kus alimente kätte ei saada ja ühtki lahendust ei paista ning 2016. aastal oli enam kui 8500 last, kes olid kokku ilma jäänud 14,6 miljonist eurost. (Uuendatud andmete kohaselt oli koguvõlg 2016. aasta seisuga 14,5 miljoni euro asemel hoopis 52 miljonit eurot.)
Paraku ei kajasta ametlikud numbrid täielikult reaalsust, sest kohtu kaudu lapsele elatise nõudmine on tihti liiga keeruline ja aeganõudev protsess, mis niigi mitme eest rabelevale lapsevanemale üle jõu käia võib.
Poliitiline tahe suikus unne
Ilusast algatusest saati on omajagu vett merre voolanud, aga teekond üksikvanemate abistamiseni on olnud konarlik. Esialgne suurejooneline plaan luua elatisabi fond, mis kõrvalehiilijate ja maksevõimetute asemel raha ise välja maksaks, vajus äratundmatuseni kängu. Nimelt nägi esialgne eelnõu ette, et fond alustab tööd 2016. aastal, avapauk lükkus aga aasta edasi. Kui 2017. aastal fond lõpuks töösse sai, ei hakatud üksikvanematele maksma mitte minimaalset elatisabi (pool alampalgast ehk tollal 215 eurot kuus), nagu eelnõus kirjas oli, vaid hoopis 100-eurost toetust. Ei ole kuidagiviisi õigustatav, et riik ei leia ressursse maksta täit elatismiinimumi, mistõttu alimentidest kõrvalehiilijate lapsed on ikka kehvemas seisus. (Olgu öeldud, et nagu viitas Riigikohtu esimees Priit Pikamäegi, siis praegune elatismiinimumi arvestamine on täiesti ebamõistlik ning vajab hoopis komplekssemat lähenemist.)
Samamoodi on osutunud hambutuks elatisvõlgnike survestamine: nii kohtutäiturite kui ka last üksi ülal pidavate vanemate sõnul pole riigipoolsetest survestusmeetoditest abi olnud ning enamus elatisvõlgnikest jätkavad oma võla kasvatamist. Juhi-, kalastus- ja muude lubade peatamine ei ole kuidagi enda eesmärki täitnud, potentsiaalselt toimivad meetmed aga kaovad eelnõudest nagu vesi sõelast ja kohtutäiturite hoovad ei tundu veel nii pea efektiivseteks laienevat.
Lahendame mitu muret korraga
Tuleb märkida, et elatisabi maksmata jätmise probleem on kahtlemata ka võrdõiguslikkuse küsimus. Statistika kohaselt koguni üheksa kümnest üksikvanemaga leibkonnast on üksikemaga leibkonnad. 2016. aasta seisuga on 95% elatisvõlglastest mehed. Üksikvanemaga leibkonnad elavad suurema tõenäosusega vaesuses. Eesti asetub oma 20% suuruse palgalõhega Euroopa Liidu esirinda. Niisiis ei puuduta elatisabi mitte vaid konkreetseid lapsi ja nende emasid, vaid maalib laiema pildi meie ühiskonna koherentsusest ja õiglusest. Ja praegune statistika meid paraku ei kaunista.
Kuid mida teha nende elatisvõlglastega, kes ükskõik mis põhjusel oma lapse hoolitsemise eest vastutust võtta ei suvatse? Miks mitte rakendada nad tööle ühiskonna heaks neis valdkondades, kuhu riigi käed siiani kehvasti ulatuma kipuvad: näiteks eakatele appi nende igapäevastes toimetustes nagu poes käimine või lumerookimine, erinevat sorti abi läheb tarvis erivajadustega inimestel, loomakaitseorganisatsioonidel, päästetöötajatel ja mujal.
Need elatisvõlglased, kellel tõepoolest rahalised vahendid puuduvad, saavad end rakendada ja ühiskonnale kasulikud olla ning võlglased, kes tegelikke tulusid varjates oma lapse elatise maksmisest tahtlikult kõrvale hiilivad ja ka ÜKTst eemale hoiavad, saavad koheldud vastavalt karistusseadustikule.
Niisiis on riik impotentselt püüdnud olukorda lahendada kord üht-, kord teistpidi, aga võlgnike arv pole sisuliselt vähenenudki ning paljud üksikvanemaga leibkonnad otsivad endiselt õiglust taga, mitmed neist on vaesuses või vaesuse piiril. Rakendades võlglastele ÜKT võimalust ning tasudes nende eest kogu miinimumelatise, anname paljudele lastele teistega võrdsema stardipositsiooni, vähendame majanduslikku ja soolist ebavõrdsust ning suuname abikäed sinna, kus neid väga vajatakse.
Read MoreVanasõna ütleb, et „parim aeg puu istutamiseks oli 20 aastat tagasi, järgmine parim aeg on nüüd”.
AEG TEGUTSEDA
Aina enamates inimestes üle terve Maa on tärkamas teadmine, et vanad puud ja rohked liigirikkad ökosüsteemide võrgustikud on ainus võimalus planeedi tervise ja selle asukate, sealhulgas inimkonna püsima jäämise tagamiseks.
Õhu, vee, muldade ja väheste allesjäänud suursuguste metsade väärtustamine ja maksimaalse elurikkuse hoidmine on praeguse aja kõige olulisem mõte, tegevus, eluhoiak, mis väärib meie kõigi aega ja pühendumist.
Aastatuhandeid on inimkond võtnud heaks tarbida looduse ressursse, kujundada selle maastikke oma äranägemise järgi, võttes vastu Maa “lõputuid” andameid ja jättes vastutuse selle eest, mis saab meist päeval, kui viimane puu langeb, kui viimane kala saab püütud ja viimane veeallikas reostatud, tulevaste põlvkondade kanda.
Juba praegu, siin ja täna näeme seda juhtumas. Lapsevanemad ja vanavanemad seisavad karmi tõe ees, mis annab mõista, et kui me kohe ei tegutse ja valitseva süsteemi vastu ei astu, näevad meie järeltulijad ü l e t a m a t u i d raskusi, mis kaasnevad planeedi ökosüsteemide hävimisega. Teadmine, et oleme jäänud pelgalt pealtvaatajateks meie ainsa kodu hävitamisel, pole mulle ega meie arvukatele aatekaaslastele, keda sel teel kohanud olen, vastuvõetav.
Loota suurkorporatsioonide teenistuses olevate poliitikute südameheadusele on enesepettus ja viib meid kaugemale eesmärgist - elada tervelt ja õnnelikult, lastes õnnelik ja terve olla ka teistel.
Meie valitsuse ja parlamendi liikmed eiravad siiani teadusüldsuse aastakümnete vältel tehtud hoiatusi, jätkates loodusressursside laristamist ja keskkonna reostamist endisel viisil ning vältides reaalsust, mille üheks keskseks küsimuseks on kehtivast majandusmudelist väljumine inimtekkeliste globaalsete kliimamuutuste mõjude pidurdamiseks. Ei tasu oodata imet, et praegused valitsused astuksid meie järeltulijate tuleviku ja heaolu eest välja - m e i e oleme nende ainus võimalus. Peame end kokku võtma ja koonduma ühiste põhimõtete nimel. Planeedil Maa on miljoneid meiesuguseid, meid on aina rohkem ka Eestis ning meie võimuses päästa maailm, sest teadus on meie poolel ja tõde on meie teenistuses.
Kuid meil ei ole enam aega omavahelisteks erimeelsusteks tühja-tähja üle, meie kohus on ühendada jõud ja suunata oma koduriik jätkusuutlikule rajale, et säilitada selle loomullikku mitmekesisust ja sellest tulenevaid eluks hädavajalikke ökosüsteemiteenuseid. Mitte keegi teine seda meie eest ei tee!
Juba tuleval kevadel toimuvad parlamendi valimised, kus avaneb võimalus pöörata kohalikku arengut terviklikust maailmavaatest lähtuvalt õnnelike inimeste ja loodusega kooskõlalise kodukandi loomise suunas. Võta ühendust oma kogukonna rohelise ilmavaate esindajaga või hakka selleks ise, et toetada üksteist õigete valikute tegemisel ja kujundada kodukohta puudutavaid otsuseid.
Kui vajad abi või nõu edaspidiseks tegutsemiseks ja rohkem infot toetava rohevõrgustiku kohta või sul on mõni muu seonduv mõte või mure, siis kirjuta mulle.
Eestimaa Roheliste meeskonnas on professorid ja oma ala tipp-spetsialistid, kelle teadmisi ja kogemusi rakendades saame alustada oma parima võimaliku tuleviku planeerimist juba täna.
Loodusväärtustaja ja Eestimaa Roheliste esinaine Züleyxa Izmailova
Read MoreSuurekaliibrilistest metsavarastest
Juba 2007. aastal avalikustas Riigikontroll hoiatava auditi, milles leiti, et olukord, kus Riigimetsa Majandamise Keskus ise inventeerib, kavandab raiet ja müüb riigimetsa ning on müügitulust otseselt sõltuv, ohustab riigimetsa säilimist ja selle jätkusuutlikku majandamist.
Auditile järgnenud Soome ja Rootsi keskkonnakaitsjate avalikus pöördumises hoiatati Riigikogu ja Vabariigi Valitsust skandinaaviapärase metsandusmudeliga kaasnevate ohtude eest, mille poole Eesti juba siis kahjuks teel oli.
2008. avaldas Riigikontroll veel ühe auditi, mis andis teada, et riigi puudulikku looduskaitsealast võimekust ilmestab elupaikade seisundi halvenemine ning olulised puudujäägid metsaliikide kaitses.
2009. aastal nimetas reformierakondlasest keskkonnaminister Jaanus Tamkivi Keskkonnaministeeriumi asekantsleriks Eesti Metsa- ja Puidutööstuse Liidu juhi Andres Talijärve, kellele on ette heidetud tihedat seotust puidutööstuse huvidega, eelkõige järgnevate ekstensiivset ja mittesäästlikku metsamajandamist propageerivate seadusemuudatuste juures.
Riigikontroll teeb oma tööd hästi ja ilmutab juba aasta pärast järgmise auditi, milles järeldatakse, et Riigimetsa Majandamise Keskus raiub riigimetsa parimat osa – vanu metsi viljakatel muldadel –kiiremini, kui see end taastoota suudab. Audit viitas ka sellele, et kehtivate raiemahtude juures ei olnud võimalik säilitada metsaökosüsteemi head seisundit. Vanade metsade pindala vähenemine ja üha nooremate metsade raiumine vähendas Eesti metsade looduslikku väärtust tervikuna, sest vanemad metsad on suurema elurikkusega ning elupaigaks suuremale hulgale erinevatele liikidele, sealhulgas ohustatud ja kaitsealustele liikidele. Lageraiet lubavaid puude vanuseid oli 2010. aastaks juba korduvalt alandatud ning raiutud järjest nooremaid metsi. Riigikontroll pidas kahetsusväärseks, et Keskkonnaministeerium riigivara valitsejana ei ole riigimetsade majandamist hoolikalt analüüsinud ega loonud õiguslikku raamistikku, mis tagaks jätkusuutliku majandamise. Seepeale lükkas keskkonnaministri portfelli kandev Jaanus Tamkivi Riigikontrolli ettepanekud tagasi põhjendusega, et: „Riigikontrolli soovituste elluviimine eeldaks Riigikogu poolt kinnitatud pikaajaliste arengusuundade muutmist, mistõttu ei pea Keskkonnaministeerium võimalikuks neid rakendada.“ Nöökena looduse väärtustajate kannatlikkuse pihta valib RMK oma nõukogu uueks juhiks OÜ Tristafani juhi Mati Polli, kes on ühtlasi üks Eesti suurim metsatööstur, kes sai laiema avalikkuse ees tuntuks metsanduskontsern Sylvesteri müügiga Rootsi Stora Ensole, millele järgnes tehingu kohtusse kaebamine maksuameti poolt.
Töösturite ja nende huvirühma ahnus loodusressursi ekspluateerimisest saadava rahalise kasu järele kasvab veelgi ning 2011. aastal võetakse Riigikontrolli soovituste vastaselt ja keskkonnaorganisatsioonide nõudmisi eirates vastu uus metsanduse arengukava, mis võimaldab senisest veelgi hoogsamat metsade raiet.
2015. raiesurve Eesti metsadele suureneb taas
2015. aastal hakkas Keskkonnaministeerium ette valmistama järjekordset metsaseaduse muudatust, millega senikehtivaid raietingimusi veelgi enam leevendada ning kuuskede raievanust alandada. Pahameel ministeeriumi üleoleva suhtumise ja samaaegselt silmnähtavalt kasvavate lageraielankide ning harvesteride lakkamatu hävitustöö pärast paneb rusikad sügelema isegi kõige rahumeelsemal kodanikul.
Keskkonnaorganisatsioonide, teadlaste ja kodanike aina süvenev vastumeelsus Keskkonnaministeeriumi mittesäästliku metsapoliitika vastu sai lisatõuke, kui Tartu Ülikooli ja Maaülikooli teadlaste artiklist selgus, et Keskkonnaministeerium valetab, mitte ainult Eesti rahvale, vaid ka rahvusvahelisel tasandil. „Paraku võib isegi kõige olulisemast Euroopa metsastatistika aruandest „State of Europe’s Forests” leida raieintensiivsuse põhiindikaatori, raie ja netojuurdekasvu suhtarvu puhul netojuurdekasvu asemel kogujuurdekasvu andmed. Konsulteerides Keskkonnaministeeriumi haldusala eksperdiga, selgus, tegemist on teadliku väärandmete edastusega.“
„Ka uue kliimamuutustega kohanemise arengukava väljatöötamisel nõudis ministeerium säästliku metsamajandamise põhimõtteid järgiva tasakaalustatud raie ja juurdekasvu meetmete väljajätmist. Olukorras, kus tuleks tegeleda üleraie vältimise ja kliimasäästvuse tagamisega, püüab Eesti riik end säästvaks valetada.“
Kuigi info ministeeriumipoolsest huvigruppide näilisest kaasamisest viimase metsaseaduse muudatuse juures levib jõudsalt ka massimeedias, teatab suurtöösturite esindaja, Mati Pollile kuuluva õilsa nimega Metsatervenduse OÜ juhatuse esimees ERR „Terevisioonis“, et neid on ministeerium seadusemuudatuse koostamisel kenasti kaasanud. Samal ajal istub Mati Polli ikka veel RMK nõukogu esimehe kohal. Mati Polli koos oma äripartneri Kaido Jõelehtiga on väga suurte summadega toetanud juba aastaid Reformierakonda ja IRL-i. Need kaks erakonda on viimasel aastakümnel Keskkonnaministeeriumit juhtinud. 21. detsembril kutsutakse Mati Polli RMK nõukogust tagasi ning juba paari nädala pärast teatab Polli, et planeerib Eestisse üüratut tselluloositehast…
Täna on eestimaalased olukorras, kus kodanikkond on sunnitud kaitsma Eestimaa loodust Keskkonnaministeeriumi ja selle loodusvaenuliku, tööstuse huvisid proportsioonitult ülemuslikuks pidava bürokraadli eest. Survet Eesti metsadele suurendavad nii Eesti Energia kindel soov müüa taastuvenergia pähe Balti ja Auvere elektrijaamades põlevkivi ja piiramatus koguses puidu koospõletamisest saadava elektrienergia CO2 kvooti kui ka puiduärimeeste plaan rajada Emajõe kaldale koljatlik tselluloositehas.
Eestimaa Rohelised, Tartu Ülikooli ja Eesti Maaülikooli teadlased ning keskkonnaühendused on seisukohal, et Eesti ei tohi jätkata kliimavaenulikku, läbipaistmatut ja puiduressurssi tuleviku arvelt kasutavat mittesäästlikku metsanduspoliitikat. Paraku pole tööstuse poole hoidev Keskkonnaministeerium end teaduslikest faktidest segada lasknud ja püüab kõigele vaatamata suruda läbi metsaseaduse muudatust, millega veelgi enam suurendatakse lageraie pindalasid, alandatakse puude raievanust ja lihtsustatakse raielubade väljastamist. Kõige krooniks ei toetanud Vabariigi Valitsus IRL-i liikmest ministri Marko Pomerantsi juhitud Keskkonnaministeeriumi ettepanekul eelnõud, mis keelaks erametsades kevadisel loomade sigimisperioodil raietööd ja metsa väljaveo. Kuigi Pomerantsi loodusvaenulik suhtumine polnud enam paljudele uudiseks, oli see Keskkonnaministeeriumi seisukoht teravalt vastuolus nii terve mõistuse kui ka metsaelanike põhiõigustega ja kokkuvõttes viimane piisk loodust väärtustavate eestimaalaste kannatlikkuse karikasse.
Praegune Keskkonnaministeeriumi poliitika on viimase aastakümne jooksul tõestanud, et ministeerium ei taha ega suuda seista liigilise mitmekesisuse ning metsa kui ökoloogilise terviku eest. Selle asemel tegeletakse ettevõtlusvabaduste laiendamisega teiste liikide elukeskkonna ja elude arvelt. Keskkonnal pole riigi tasandil palju kaitsjaid ja metsal on raske end ise kaitsta. Kui Keskkonnaministeerium ei kaitse meie riigi looduskeskkonda, siis tuleb minister tagasi kutsuda.
Heatahtlik ja teaduspõhine koostöö metsaomanike ja loodusekaitsjate vahel on võimalik ja kõigile osapooltele vajalik. Näiteks tuleks püsimetsamajandust soodustada maksudega ja koostöös teadlastega juurutada ökoloogiliselt tarkade lahenduste kasutuselevõttu. Sisulise koostöö eelduseks oleks keskkonnaminister, kes mõistaks, et mets pole pelgalt metsatööstuse tooraine vaid terviklik elus kooslus.
GMO-vaba riik või GMO Vabariik
“Eesti vabariigi ja maailma kodanikuna tunnen vastutust jätta tulevastele põlvedele vähemalt sama terve planeet, kui see on minu elu ajal. Kuid ajal, kui suurkorporatsioonid ekspluateerivad aina suuremat osa looduslikest ressurssidest, nagu maa, mets ja vesi, võib see kohati võimatu väljakutsena näida. Vaadake kas või meie endi huvide eest seisma valituid ja näete, et juba ammu ei teeni nad oma kodumaad ja selle rahvast, vaid esindavad hoopis mingeid võõraid, justkui nähtamatuid organisatsioone,” kirjutab keskkonnaaktivist ja äsja raadiost telesse kolinud saate “Roheline Vabariik” eestvedaja Züleyxa Izmailova.
27. jaanuaril oli Euroopa Komisjonis hääletamisel geenmuundatud taimede kasvatamise lubamine ELi territooriumil. Komisjon pani hääletusele kahe uue geneetiliselt muundatud maisisordi kasutuselevõtu ja ühe juba lubatud geneetiliselt muundatud maisisordi kasutusloa pikendamise.
Miks Eesti toetab?
Nagu tavaks saanud, (mida ilmestab ka europarlamendi roheliste veebileht http://greens-efa-service.eu/nogmo/) hääletas Eesti esindaja, keskkonnaminister Marko Pomerants geenmuundatud taimede kasvatamise poolt.
Oma 26. jaanuari Facebooki postituses ütleb Pomerants: “Kõik taotlused GMOde osas jõuavad Eestis geenitehnoloogiakomisjoni, kus on esindatud teadlased, valitsusasutused, põllumehed ja tööstus- ning keskkonnaorganisatsioonid. Eesti on endiselt GMO-vaba riik. Eestis otsustatakse iga GMO osas eraldi. Loomulikult lähtutakse riskidest keskkonnale ja inimese tervisele. Eestis on ühe maisiliini kasvatusluba, kuid see ei kasva siinsetes tingimustes.”
Kuigi Pomerants püüab inimesi justkui rahustada, siis paraku ei saa ma rahvastiku ja keskkonna tervise käekaigust teadliku inimesena Pomerantsi usaldada. Või kas võib olla võimalik, et elurikkuse arvelt mittesäästlikku metsanduspoliitikat ajav IRLi minister käituks teises, suurtööstuse mõjusfääris olevas valdkonnas kuidagi teisiti? Sest nii nagu ministeeriumi juures tegutsev metsandusnõukogu, mille koosseis on häirivalt ühekülgne, on seda ka geenitehnoloogiakomisjon, mis ministri sõnul GMOde osas otsuseid
langetab.
Kahjuks pole 27.01.2016 esitatud teabenõue, milles uuriti muu hulgas ka seda, millistel kaalutlustel geenitehnoloogiakomisjon otsuse langetas, loo kirjutamise ajaks veel vastust saanud.
Tähelepanu väärib detail, mida kahjuks ikka veel keskkonnaministri kohta täitev Pomerants oma postituses mainib ja mis esmapilgul ehk tähtsusetu näib, kuid mis peagi ise enese eest kõnelema hakkab. Nimelt ütleb ta postituse viimases lauses, et Eestis on olemas ühe geenmuundatud maisiliini kasvatusluba, mis aga ei kasvavat siinsetes tingimustes. Aga kui suurkorporatsiooni Monsanto toode ei kasva Eestis, siis mis põhjusel selle kasvatamist siin üldse lubati? Millest Pomerantsi lojaalsus GMO-tööstusele? Kas vastust võib otsida IRLi teise liikme, kuulsa Margus Linnamäega seotud äridest, millest üks on Saksa keemiakontserrni Bayeri esindamine Eestis, ning mis on teatanud ka Monsanto ostuleppest, et saada veelgi võimsamaks GMO ja taimemürke tootvaks üksuseks.
Toidu ületootmine
Euroopa Komisjonis hääletati geneetiliselt muundatud maisisordi kasutusloa pikendamine ja kahe uue sordi kultiveerimise lubamine vaid napilt maha, jättes komisjonile ja tööstustele lootuse mõni liikmesriigi esindaja GMOde kasvatamise kasuks ümber veenda. Geneetiliselt muundatud taimede kasvatamise lõks seisneb selles, et need on resistentsed spetsiifiliste taimemürkide suhtes, mida samad korporatsioonid ohtralt toodavad. Geneetiliselt muundatud taime turule lubamine julgustab tööstust aina uusi mürgiseid taimekaitsevahendeid turule tooma ning seetõttu tõuseks tervisele kahjulike pestitsiidide hulk eestlaste toidulaual veelgi. Juba 2015. aasta veterinaar- ja toiduameti järelevalve käigus leiti taimekaitsevahendite jääke 55% uuritud toidust. Taimekaitsevahendite jääke leiti kaubeldavas, imporditavas ja kodumaises puu-, köögi- ja teraviljas ning isegi imiku- ja väikelastetoidus.
Tähtis on märkida, et tööstuse lobistide põhjendused, justkui aitaks GMOde kasvatamine võidelda näljahädadega, ei päde, sest juba praegu toodetakse Euroopas toitu palju rohkem kui kulub ning geenmuundatud taimede järele pole ka mingit muud vajadust.
USA Teaduste Akadeemia 2016. aasta raporti kohaselt pole geenmuundatud taimede kasutamine kasvatanud saagikust, küll aga on sellega kaasnenud taimemürkide kasutamise kasv.
Eestil oli taas võimalus olla innovatiivne ja suunata tähelepanu GMO-tööstuste üles kiidetud mõttetult teemalt hoopis Maa elanikkonna ja ökosüsteemi jätkususuutlikkuse seisukohalt olulisele võitlusele kliimamuutustega, võttes suuna täielikule mahetootmisele, nagu seda on teinud Taani.
Kui sa soovid, et Eesti praegune keskkonnaminister Marko Pomerants Eesti nimel kahjulike otsuseid vastu ei võtaks, siis anna talle sellest teada kirjutades marko.pomerants@envir.ee
Eesti elanike ja keskkonna tervist esmatähtsaks pidades,
Loodusväärtustaja ja Eestimaa Roheliste juhatuse liige Züleyxa Izmailova