Kui Eestimaa Rohelised ja Keskerakond Tallinnas koalitsiooni tegema hakkasid, lepiti muuhulgas kokku püüdlustes võita 2020-2023 rohelise pealinna tiitel. See on tunnustus, mis on Tallinnal vaatamata korduvale kandideerimisele saamata jäänud. Kaotuse muudab mõruks asjaolu, et Euroopa rohelise pealinna konkursi idee autor pole ei keegi muu kui kunagine Tallinna linnapea ning tänane peaminister Jüri Ratas. 2006. aastal välja käidud ettepanek sai teoks 2008. aastal, kui konkurss Euroopa Komisjoni poolt välja kuulutati. Esimesena sai 2010. aastal rohelise pealinna tiitli meie põhjanaaber Stockholm, tänavu on selleks Oslo. Sellest ajast alates on tiitli pälvinud mitmed Euroopa pealinnad, kuid Tallinnat pole nende hulgas siiani. Tuleb mainida, et kõiki auhinnatud linnu ühendav asjaolu on avaliku ruumi inimkesksus – need on linnad inimestele.
2017. aastal, kui olid selgunud kohalike valimiste tulemused ja linnapea kohale asus keskerakondlane ja pikaaegne abilinnapea Taavi Aas, tekkis tal nutikas mõte kaasata linnavalitsuse töösse rohelise maailmavaate kandjad, kelle abiga lahendada pikaaegsed puudused. On palju spekuleeritud, et roheliste kaasamine oli klassikaline rohepesu, kuid tegelikkuses oli Aasa motivatsioon hoopis õilsam. Laiemale avalikkusele pole hästi teada fakt, et just tema on see inimene, kes allkirjastas 2015. aastal kokkuleppe, millega liitudes võttis Tallinn eesmärgiks kliimamuutuste mõjuga kohanemise ja selle leevendamise. Selle kokkuleppe peamine siht on linnadeülene kliima- ja energiapoliitika ellu viimine, et muutuda 2050. aastaks CO2-neutraalseks linnaks.
Kuid enne Roheliste tulekut polnud linnavalitsus oma ametnike armaadale vaatamata suutnud astuda ühtegi sammu, mis allkirjastatud dokumendiga võetud kohustusi täita aitaks. Miks? Tõenäoliselt selle pärast, et keskerakondlikus linnavalitsuses ei piisa ühest rohelisemapoolsest linnapeast, et motiveerida aegunud tõekspidamistega masinavärki oma tegevusele hoopis uutmoodi käiku andma. See eeldaks pühendumist ning vähemalt arusaamist tänapäeva kliimapoliitilistest väljakutsetest, millele suudavad kõige tulemuslikumalt vastu astuda suurimad inimeste, oskuste ja teadmiste ning ka rahaliste vahendite koondajad, mis on ühtlasi suurimad keskkonda mõjutavad kooslused – riigid ja linnad.Selleks, et juhtida Tallinna linna ressursisäästlikult ja inimsõbralikult, jääb peavooluparteide poliitikast väheks ja enne kui roheline maailmavaade saab peavooluks, nagu on juhtunud juba mitmetes Euroopa riikides, läheb veel vähemalt mõni aasta aega. Noorema ja harituma generatsiooni jaoks on keskkonnaprobleemide teadvustamine saanud tavapäraseks ning oma töö- ja elukohavalikul lähtutakse palju just ümbritsevast keskkonnast. Põhjamaades pööratakse avalikule ruumile ja keskkonnahoidlikkusele suurt tähelepanu ja Tallinn võib seetõttu kaotada naaberriikidele potentsiaalselt ettevõtlikumad rohelise meelelaadiga inimesed.
Tüütu roheline putukas
Linnapeade kliimakokkuleppe allkirjastamisega võetud ambitsioonika eesmärgi täitmiseks ja Tallinna kui elamisväärse elukeskkonna säilitamiseks hädavajaliku tegevuskava loomisega tegid algust just Rohelised. Selle tulemusel valmib juba sügisel just meie linnale kohane kliimakohanemise strateegia: Tallinna säästva energia ja kliima tegevuskava aastani 2030, visiooniga aastani 2050. Aga põhjus, miks ma nii pikalt ühest linnapeade paktist räägin, on lihtne. Nimelt loob antud strateegias loetletud tegevuste elluviimine eelduse nende puuduste kõrvaldamiseks, mis on Tallinna seni lahutanud ihaldatud rohelise pealinna tiitlist. Täpsemalt on puudustena välja toodud linnavõimu vähene sekkumine kliimamuutuste mõjuga kohanemisel ning kōikidel kordadel oli taotlust hinnanud ekspertidelt saadud tagasiside juures märgitud, et linnal puudub pikaajaline strateegiline visioon kliimapoliitikas.
Kuid kevadised riigikogu valimistulemused sundisid Taavi Aasa Keskerakonna lühikeseks jäänud pingi tõttu Tallinna linnapea positsioonist loobuma ning veel lühema pingiga Rohelised pidid tunnistama asjaolu, et Kõlvarti linnavalitsuses saaks ühe rohelise abilinnapea põhiliseks tegevuseks mitte lihtsalt energiat rööviv vastuvoolu ujumine, vaid bürokraatlike takistuste raja läbimine, mida poliitiliselt kallutatud ametkonnad tüütu rohelise putuka tasalülitamiseks oskuslikult kasutada oskavad.
Kaasamisnõuniku koht kaotati ära
Peame rääkima veel ühest olulisest aspektist, mis kuulub enesestmõistetavana iga rohelise pealinna tiitli väärilise linna elukorralduse juurde. Selle tiitli saamise üheks tingimuseks on governance, eestikeelse vastega valitsemistava. Hea valitsemistava tähendab tõhusat koostööd, avatust ja tulemuslikkusele orienteeritust. Kuna linnade ees seisvad keskkonnakaitselised väljakutsed on üha keerukamad, nõuavad need meie ühiseid jõupingutusi linnaplaneerimise, hariduse, majanduse (sh innovatsiooni) ja sotsiaalse kaasatuse valdkonnas. “Meie” pole mitte ainult Tallinna linnavalitsus või keskkonnakaitsjad ja jalgrattaaktivistid, vaid kõik linnakodanikud, vabaühendused, ettevõtted ja avaliku sektori organisatsioonid, kelle tõhusas koostöös peitub määratu potentsiaal tänapäeva nurjatutele probleemidele (ingl wicked problems) vastu astumiseks.
Nende eelduste täitmisele kaasa aitamiseks hakkas linnavalitsus Taavi Aasa algatusel panustama linnakodanike ja vabaühenduste paremasse kaasamisse. Kaasamisel silma peal hoidmise kohustuse võttis enda peale roheline abilinnapea ning esimest korda Eesti omavalitsuste ajaloos asus tallinlaste kaasamisega strateegiliselt tegelema kaasamisnõunik. Paraku ei kuulu kodanike kaasamine uue linnapea prioriteetide hulka, ning uue linnavalitsuse koosseisu kinnitamise järel lõpetati vanale Euroopale iseloomuliku avatud ja kaasava valitsemiskultuuri edendamine ning kogu senitehtud töö jääb ootama paremaid aegu…
Linnavalitsus ehitab 1980ndate Detroiti
Kuigi uus linnapea on lubanud paljude Roheliste algatatud projektidega edasi liikuda, on üsna tõenäoline, et neist aja möödudes siiski loobutakse. Kui Taavi Aas julges mõelda ja rääkida linna sissesõidu tasust (nn ummikumaks) ja uusarendustele kohustuslike parkimiskohtade vähendamisest, siis uus linnapea laotab Viimsi elanikele tallinlaste raha eest asfalti laiema magistraali ehitamiseks. Keskerakonna kokkulepe kohaliku kodanikuliikumisega “Merelinna kaitseks” on väärt vähem kui kokkulepe Ühtse Venemaaga (Putini parteiga). Piltlikult öeldes ei tuleks praegu peatada mitte Lasnamägi, vaid Viimsi.
Võib eeldada, et novembris valmiv Tallinna säästva energia ja kliima tegevuskava aastani 2030 pannakse lihtsalt sahtlisse tolmu koguma, nagu tehti enne rohelise abilinnapea tulekut Linnapeade pakti täitmise seire aruandega. Ja tegelikult polegi võimalik autoteid laiemaks ehitada ja samaväärselt näiteks ühistransporti arendada, sest raha ja füüsilist ruumi on vaid piiratud koguses. Asfalti laotades ja autostumist soodustades pole aga võimalik vähendada süsinikujalajälge, süsinikuneutraalsuseni jõudmisest rääkimata. See aga tähendab, et rohelise pealinna konkurssi kandideerimisavalduse tagaside lehele jääb endiselt märge – linnal puudub kliimapoliitika pikaajaline visioon.
Euroopa roheliseks pealinnaks saamiseks peab Tallinn demonstreerima head koostööd ja integreerima keskkonnajuhtimise põhimõtted kõigisse eluolu valdkondadesse. Tänasest seisust, kus linnavõim näeb avalikkuses vaenulikku vastaspoolt, keda infosulus hoida ja üle kavaldada, on Tallinnal veel pikk tee minna usaldusliku partnerluseni. Edasist koostööd sillutav alusdokument – koostöö hea tava – ootab kehtestamist juba alates 2013. aastast. Ilmselt on selles toodud avatuse ja koostöö põhimõtete järgimine tänasele Tallinna linnavalitsusele üle jõu käiv ülesanne. Ühtlasi peab Tallinn näitama, kuidas ta kasutab teiste linnade kogemust ja parimaid praktikaid. Alustada võiks linnadest, mida juhivad naised – näiteks Amsterdam. Vastse linnapea juhtimisel oleme paraku ehitamas 1980ndate Detroiti, mitte Eestile väärilist 21. sajandi rohelist pealinna.
Artikkel ilmus 23. juulil Õhtulehes
#SulinnvajabSind #liiturohelistega