Õnneks pole rohelised enam ainsad, kes tuleviku pärast muretsevad. Kodumaises meedias pole sõnad “kliimamuutus” ja “kliimakriis” enam kontvõõrastena peol, vaid nüüd juba pigem tüütute sugulastena, kes on kutsutud vaid äärmise vajaduse sunnist. Ja see on juba samm edasi.
Vastukaaluks umbusklikele vanahärradele kõlasid näiteks Martin Šmutovi tähelepanekud Rahva Teenrites valitsuse olematu kliimapoliitika osas üsna värskendavalt.
Kuid millega seletada asjaolu, et keskkonnapoliitika olulisus on tõstatumas alles peale riigikogu- ja Euroopa parlamendi valimisi? Iseenesest pole kliimakriis ju mingi uudis. See on teada juba aastaid, nagu ka ka vajadus kohaliku energiareformi järele, sest riik ei jaksa enam kaua põlevkivisektorit rahva armust üleval pidada. Miks (üksikute eranditega) leheveergudelt ja saatejuhtide huulilt ei kõlanud keskkonnaküsimused märtsis ja mais, kui uks otsustavateks muutusteks avatud oli? Kui ajakirjandusel oli hea võimalus vahendada avalikkusele ülevaatlikku teavet parteide kliimapoliitilistest seisukohtadest, andmaks valijale võimalus teha pädev otsus tuleviku kujundamiseks?
Tsirkust ja viina
Vastus võib peituda selles, et kliimamuutuste ja eetilise tarbimise küsimused on meist kaugel ega puutu otseselt meie igapäeva. Karusloomafarmid ja jätkusuutlikult toodetud toit ning riided võivad tunduda pseudoprobleemidena, kui oled näiteks ehitaja, kellel mitmepealine perekond toita ja elad (pea)linnast väljaspool. Ühel rohelisel on poliitdebati saates keeruline arutleda olulistel teemadel nagu jätkusuutlik metsamajandamine või taastuvenergia tootmine kui ajakirjanikku huvitab pigem, mis toimus eile Riigikogu suitsunurgas või kui palju ikka alkoholiaktsiis võiks langeda. Valitsuse saja päeva plaanist esimese asjana viidigi täide lubadus teha vägijoogid odavamaks - mandaadi saanud poliitikutel oli jäänud õige mulje - alkohol on Eesti tähtsaim küsimus sel perioodil. Nagu peaminister oma 7. augusti intervjuus Aleksei Lotmanile ütles, et kliima ja keskkond on pigem järgmiste valimiste teema, samal ajal kui näiteks Soome valitsuse koalitsioonileping algab sõnaga “kliimamuutus”. Ühtegi lahendust olulistele küsimustele pole 100 päevane valitsus pakkunud, küll aga kuhjaga tsirkust.
Valitsus raiskab meie aega ja raha
Kuigi Eestil on juba 20-ne aastane halbade investeeringute kogemus, jätkab ka praegune valitsus eelmiste kombel rahva raha raiskamist, moonutades konkurentsi ja pidurdades kogu riigi majanduse arengut.
Taavi Aasa ja Hando Sutteri tõsimeelne plaan panna 600 miljonit eurot uue põlevkiviõli eelrafineerimistehase püstitamiseks Ida-Virumaale on lühinägelik ja ebaeetiline. Iga fossiilkütustesse pandud euro on nagu tuumapommil seieri sekundi võrra edasi liigutamine - CO2 kontsentratsioon atmosfääris määrab ära kliimasoojenemise kiiruse. Teadlased ütlevad, et hetkel on meil veel võimalik jääda 1,5 kraadi piiresse kui ennast kiirelt vastassuunas liigutame. 2 - 4 kraadise soojenemise puhul on aga tagajärjed sellised, mida me tegelikult ei suuda ette kujutada isegi siis kui see puust ja punaseks maalitakse.
Kui tahame, et meie panus homse päeva hävitamisse oleks minimaalne, siis selle investeeringu teeme täies mahus hoopis taastuvenergiasse ja selle suunalisse teadusesse!
Paksu verd tekitanud biokütustele on ka Eestis vaja alternatiivi ning ühe võimalusena on meilgi hakatud nägema vesinikkütust. Tuumaenergia on veel olematute uute tehnoloogiate ja uue ühiskondliku debati ootel, kuid tegutsema peab kohe! Meil on vaja teha oma Energiewende ning leida endgültige Lösung põlevkivile mitte pagulastele, kes vaid põgenevad tööstusriikide poolt tekitatud kaose eest. Arvamusfestivalil oli rõõm kuulda, et Hando Sutter on valmis oma tähelepanu suunama sinna, kust poolt tuul puhub ja Eesti Energia tütarettevõte Enefit Green on selleks sobiv väljund. Põlevkivi on tupiktee, aga millegi pärast taastuvenergiatasud kaovad, kaevuritele antakse tühje lubadusi ning tuuleenergia on Eestis pigem juristide kui energeetikute pärusmaa. See peab muutuma.
Väikeriigi võimalus särada
Tark on mõista, et tegeldes teiste maade muredega on võimalus sellest saada tulu ka meie väiksele riigile. Saksamaa tööstuse edu toetub ju suuresti ekspordil - kõigepealt müüakse teadmisi uutest (ja parematest) lahendustest välismaale, hiljem kehtestatakse sihtriigis vajalikud standardid, et toode vastaks nõuetele ning viimaks ei olegi Saksamaa tööstusel vaja muud kui oma teadmiste eest patentide ja kasulike mudelite näol iga sihtriigis toodetud ja müüdud kauba eest raha sisse kasseerida - oma maa loodusressursid jäävad kasutamata, aga tööd saavad nii kohalikud kui ka need, kes enda heaks mõnes teises riigis tööle on pandud. Eleon, Roofit.solar ja Solarstone on siin ühed viimased näited, mis on Eesti kitsastest oludest välja murdnud ja murdmas. Skeletoni oleme juba kahjuks kaotanud.
Valitsejatel on viimane aeg mõista, et tööstuse aeg hakkab läbi saama. Teenusmajanduse pealetung on olnud võimas (Transferwise ja Bolt) ning puhas energia on meie ajastu uus kuld. Palju on räägitud sellest, et praegune e-riik on vaid meie magama jäänud e-tiigri vari ning vaja on uut ühist visiooni. Tiigrihüppe ajal olid digiühiskonnaks muutumisse kaasatud kõik, nii noored kui vanad. President on hiljuti avaldanud lootust, et ehk oleks Eestil aeg uueks hüppeks, seekord kogu inimkonna hüvanguks: “Eesti võib anda inimsoole otsustava 10 aastat ökokriisi üleelamiseks.” Need aastad on hindamatu väärtusega ja suur võimalus meie ettevõtetele.
Riik peab teenima rahvast, mitte vastupidi
Vabariigi Valitsus, ministeeriumid ja omavalitsused, need Eesti rahva, kõrgeima võimukandja esindajad peavad koguaeg tundma, et rahvas hingab neile kuklasse ja jälgib igat nende sammu. Me ei saa oma ühiskonda praegusel arenguetapil samastada suhteliselt rahulike põhjamaadega, kus poliitikud on harjunud sellise kuklasse hingamisega ja diktaatorlike või oligarhiliste kalduvustega inimesed tavaliselt ei pääsegi võimu juurde. Inimpõlv vaikelu taasiseseisvunud Eesti poliitikas on kasvatanud riigijuhtimise kultuuri, mis on näoga teatud äriringkondade ja seljaga rahva poole, kukla taga alati naeratav mask. Tahame seda tunnistada või mitte, aga meie kodanikuühiskonna olukord sarnaneb praegu rohkem Euroopa lõunapoolsele osale - nagu Prantsusmaa enne „kollavestide“ protestilaine lahvatamist või järjest rahutumaks muutuv Balkan. Eesti keskkonnaorganisatsioonid, kes on meie poliitikutele pidevalt pakkumas lahendusi, olgu probleemid nii nurjatud kui tahes, saadetakse liiga tihti pikale lainele. Rohelisi, nii aktiviste kui poliitikuid marginaliseeritakse Eestis ka kõige tumedamal tunnil, just siis kui nende teadmisi, pühendumust ja südant oleks kõige rohkem vaja.
