Kui veel mõni aasta tagasi tundus minu ühe lemmiku, Risto Isomäki ökoloogilises põnevusromaanis „Sarasvati liiv“ kirjeldatud olustik pigem kaugema tulevikuna, siis täna on see kahjuks reaalsuseks saamas. Täna ja siin juba kohal olevad äärmuslikud kuumalained ja üleujutused näitavad valusalt, et kliimakriis on käes ja puudutab meid kõiki ning kriisi eskaleerumise pidurdamiseks on vaja tegutseda kiiresti. Vastutus tegutsemise juhtimise eest lasub aga valitsustel ja linnadel, millel on suur mõju keskkonnale, näiteks Tallinnal.
Täna kehtiv Tallinna kliimakava ei anna aga vastuseid kõige olulisema kohta - kuidas linn säilenõtkuse saavutab ja kuidas linnaelanikud kliimamuutusega toime tulevad. Üleujutustest ja kuumalainetest tulenevate riskide maandamiseks on vaja lahendada valglinnastumise, ummikute ja järjest hoogustuva autostumise probleemid. Aga Tallinn tammub paigal ja kohati liigub lausa tagurpidises suunas.
Miks ei suuda Eesti rikkaim omavalitsus kliima ja liikuvuse küsimustes ajaga kaasas käia? Jõuetu tegutsemise taga on teadmiste -, kuid peamiselt siiski poliitilise tahte puudumine. Prioriteedid on selgelt mujal.
Kõik vajalik 15-minutilise rattasõidu kaugusel!
Pikalt kestev laisk poliitiline ainuvõim on saanud piduriks uutele ideedele ja ei lase parematel lahendustel elanikkonna kasuks tööle hakata. Inimestest hoolimise ja elukeskkonna paremaks tegemise asemel suunab istuv Keskerakond avalikke ressursse hoopis enese võimu taastootmisele. Süsteemsete muutuste juhtimiseks vajame aga senisest märksa suuremat kaasatust nii inimeste kui ka ideede mõttes. Läbipaistva ja laiapõhjalise valitsemisega saame tagada, et võimalikult paljude inimeste huvid on meie linnas esindatud.
Kahjuks pole keskerakondlik linnavalitsus soovinud juba aastaid võimaldada elanike mugavat ja ajakohast ligipääsu oma elukoha arengut puudutavatesse otsustesse. See, mis näiteks Helsingis on elementaarne, on Tallinnas suisa võimatu. Samal ajal on Pariisis võetud plaani aastaks 2024 tagada elanikele, et kõik vajaminev on 15 minutilise rattasõidu kaugusel. Sama põhimõtet katsetab juba ka Milaano. Kaotatakse autode parkimiskohti ning suurendatakse rohealade hulka, kus inimestel oleks parem liikuda, teenuste planeerimisel lähtutakse kogukonnakesksest lähenemisest. Tallinnas seevastu vähendatakse rohealasid ning suurendatakse autodekeskset infrastruktuuri – täna on meil juba terve hulk tooteid ja teenuseid, mille tarbimiseks peab suunduma autoga linna teise otsa. Olgem ausad, ega siin ainult Tallinna süüdistada ei saa. Ka riigiasutused näitavad samasugust lähenemist – PPA poolt Lasnamäele ja Mustamäele viidud teenindusbürood on sellise suhtumise puhtad stiilinäited.
Automaksu asemele … rattamaks
Samas tõrjutud seisus on näiteks mujal Euroopas igapäevase liikuvuse oluliseks osaks olev jalgrattakultuur, mis Tallinnas on kahjuks ikka veel väheste entusiastide ekstreemala. On teada, et Tallinnas puuduvad jalgratturite jaoks turvalised rattateed. Tegelikult Tallinnas rattateid sisuliselt polegi, sest Tallinna jalgrattastrateegia on elluviimata. Ja kuigi rattateed on viimasel ajal saanud tähelepanu, siis rattatee üksi on vaid osa infrastruktuurist, mis paneks inimesi rohkem rattaga liikuma. Me vajame ratastele turvalisi hoiukohti, aga veel rohkem ka lahendusi, mis võimaldavad linna sees ja lähiümbrusest Tallinna liikuvatel inimestel teha seda rattaga auto asemel. Valglinnastumise tõttu liiguvad kümned tuhanded inimesed täna iga päev Tallinna ja tagasi autodega. Mugav alternatiiv rongide näol põrkas aga sellel nädalal Elroni otsuse vastu hakata ratta eest lisatasu küsima. Selle asemel, et hankida rohkem vaguneid, tihendada graafikuid ja luua uusi raudteeliine, karistati jalgrattureid.
Linnavalitsus kulutab aga jätkuvalt sadu miljoneid maksumaksjate raha autoteede ehitamisele, mis on planeeritud autostumise jätkuvale kasvule. Sellega rikub linnavalitsus kehtivaid autostumise pidurdamise strateegiaid ja annab autostumise kasvule hoopis hoogu juurde. Rääkimata kuumasaare efekti võimendamisest ja teistest linnaplaneerimise ja maakasutuse meetmetest, millega arvestamine kliimakriisi ajastul on iga linna põhiküsimus.
Samas oleks ju nii lihtne kõrvaldada senised juhtimise puudujäägid, lõpetada automagistraalide pidev laiendamine, võtta linna rohealad kaitse alla, ehitada kiirelt välja jalgrattastrateegias välja arvestatud jalgrattateed ja viia ellu Tallinna peatänava projekt.
Sellega tõstaks linn hoobilt kõigi liiklejate turvalisust. Lisaks saaks linn palju ära teha, kui leevendaks jalgrataste ja lastevankrite turvaliste hoiustamise kohtade puudust, eriti just vanemate korrusmajade piirkondades, selline tegutsemine annaks autostumisele arvestatava vastulöögi ja parandaks linlaste elukvaliteeti ning muudaks Tallinna kui elukeskkonna atraktiivsemaks ning ei sunniks inimesi linnast välja suunduma.
Lugu avaldati Õhtulehe veebis 2. augustil