Kuumal südasuvisel päeval kogunevad inimesed protestima Suur-Ameerika 1 aadressil asuva hoone ette parklasse.
Paika, kus veel mitte väga ammu asus inimsõbralik istepinkide ja paljude põõsastega murukattega park. Aga arhitekt Ülo Ilvese loodud endise rahandusministeeriumi maja lammutamise järel südalinna roheala asfalteeriti ja tänase superministeeriumi esine on parklaosaga kiviväljak.. Just sellesse Eesti liikuvuspoliitika valikuid sümboliseerivasse surnud tsooni tulid inimesed selleks, et näidata oma vastumeelsust otsustele, mis peletavad ratturid rongidest ja annavad kliimamuutust vedavale autostmisele veelgi hoogu juurde.
Vastuseisust hoolimata peavad ratturid esmaspäevast Elroni rongides maksma lisamaksu. Rattasõpru pitsitav lisamaks moodustab vähemalt pool täispileti hinnast ja maksma peavad kõik, ka üle 7-aastased lapsed ja raske puudega täiskasvanud.
Marge, kes suviti oma vanematekodust Tallinnasse rattaga tööle tuleb, tunneb end tänu väntamisele tervema ja rõõmsama inimesena. Jalgrattaga liiklemine toetab otseselt tema vaimset tervist. Näiteks suvekuudel sõidab Marge Sakust Tallinnasse neljal päeval nädalas ja kui varem maksis töölesõit talle 90 senti, siis eile hommikul küsis Elroni piletimüüa Margelt rongi pääsemise eest juba 2 eurot ja 10 senti ning see on tasu vaid ühe otsa eest. Kokku kulub Margel nüüd töölkäimiseks puhtalt transpordi peale 4.20 päevas ja igakuiselt lausa 68 eurot. Väljaspool Tallinnat sissekirjutatud ratturitele on rongipilet nüüdsest aga veelgi kallim. Tallinnasse sisenevatelt ja ummikuid tekitavatelt autodelt ei küsita aga ühtki senti.
Miks valitsus karistab inimesi, kes hoolitsevad oma tervise eest ja annavad panuse keskkonnakoormuse vähendamisesse?
Ajal, mis Euroopa ja kogu maailm otsib viise ökoloogilise jalajälje vähendamiseks Elroni juht isegi ei varja, et lisamaksu eesmärk ongi rattakasutuse vähendamine. Olukorra on tinginud olematu probleemide ennetamise oskus ja tahtmatus kuulata oma ala eksperte. Nii on poliitiliste valikute tõttu Eesti raudtee juba aastaid alafinantseeritud ning kasutajasõbraliku veeremi varumine mitmenda järgu küsimus. Samas aga leitakse raha populistlike valimislubaduste katteks. Majanduslikult kui ka sotsiaalselt ebatasuva Rail Balticu projekti rahastamine neelab 1,6 miljardit eurot ja keskerakonna "kohati tasuta, kuid seeees planeerimata” ühistranspordi kulud tõusevad riigikontrolör Janar Holmi sõnul 2024 aastal 65 miljoni euroni.
Meeleavaldajad rattapileti vastasel piketil. Foto: Kalev Lilleorg
Kokkuhoid inimelude arvelt
Näiteks õnnetuste ärahoidmiseks oleks raudtee ülekäikudele vaja torupiirete asemel hoopis tõkkepuid, mis rongi lähenedes raudteele sattumise päriselt ära hoiavad. Neid piirdeid planeerides pole arvestatud, et ratastoolis inimesed, tandemkäru või kastirattaga liikujad ei pääse sealt aga praktiliselt üldse läbi.Ja kui see imeläbi õnnestub, röövib torudest läbimurdmine kogu tähelepanu ning lähenev rong jääb tõenäoliselt märkamata. Kui aga ülekäikudel oleksid tõkkepuud, mis ei luba raudteele sattuda ei sõidukitel ega jalakäijatel, oleks probleem lahendatud. Kujutage ette, kui autojuhtidelt nõutaks raudtee ületamiseks sõiduki käekõrval juhtimist nagu ratturitelt, oleks hädakisa taevani, aga millegipärast on jalakäijate ja ratturite diskrimineerimine täiesti aktsepteeritud tegevus. Kohati isegi kiidetud.
Mõned aastad tagasi oli otsutajate laual valik RB ja siseriikliku raudteetaristu investeeringute vahel. Mõistagi langes valik lindilõikamise lootuses Rail Balticu kasuks. Selle eest on oma eluga pidanud maksma inimesed nagu Jüri Aarma ja Sandra Reinvald. Aga nemad pole ainsad. Nende surmad oleksid parema ohutussüsteemi korral võinud jääda olemata. Need kärped on andestamatud. Oleme juba aastaid selgitanud, et Rail Baltic tuleb vajalike investeeringute arvelt. Kui palju inimelusid peame veel kaotama, et poliitikutele see kohale jõuaks? On ju riigil siiski vaid üks rahakott. Aga Rail Balticu lobistid, nii poliitikud kui ametnikud, üritavad pidevalt jätta teist muljet, kuid fakt on see , et suurem osa finantsvahenditest läheb Rail Balticu projekti, mitte olemasoleva taristu uuendamisesse.
Ainus viis koju jõuda
On arusaamatu, miks peaminister Kaja Kallas, kes alles hiljuti kutsus inimesi rattaga tööle sõitma, Taavi Aasa lühinägeliku ja ebavõrdsust suurendava rattapileti jõusse jättis? Ja nii remargi korras - kas otsustajad on arvestanud ka variandiga, et Euroopasse suunduvatele RB rongidele tahavad inimesed ehk ka jalgrattad kaasa võtta?
Eesti peab inimestele pakkuma parimaid liikuvuse võimalusi ning vähendama liiklussurmasid. Paraku ei tegele valitsus teenuse kvaliteedi parandamisega ning valede otsuste tulemusel kannatab keskkond ja inimesed, kes on sunnitud autoomamisele kulutama iga aasta tuhandeid eurosid. Puudulikku rattainfrat trotsides on osad leidnud viisi jalgrattaga liikmeliseks ning paljudele on see ainus viis rongijaamast kaugemale jääva koduni jõudmiseks, sest ühistranspordi ühendusi pole lihtsalt olemas.
Valitsusel pole nägemust. Ollakse laisad ja loodetakse selle peale, et keegi teine võtab vastutuse. Keegi teine teeb otsuseid. Ja kui keegi teebki otsuse, siis toetatakse seda pimesi ilma oma seisukoha kujundamise vaevata. See on vale. Nullvisioon ei tähenda visiooni puudumist, vaid seda, et nähakse ette liiklussurmade nullini viimine. See nõuab julgust ja kohati vastuvoolu ujumist, aga on eesmärk, millelt ei tohi kõrvale kalduda. Rattapileti kehtestamine surub taas inimesi valima ohtlikemaid liikumisviise kui rong ja ei toeta selle tulevikupüüdluse teostumist.