Ajal, mil valitsuspartei poliitiku igast kõhutuulest saab meediasensatsioon, tasub valvel olla.
Sest võib juhtuda, et lakkamatust infovoost tüdinud kodanikul jääb meediavirrvarris mõni oluline detail tähelepanuta. Näiteks see, et valitsus soovib juba aastal 2030 tuumajaama stardinupule vajutada.
See asjaolu ilmnes 3. oktoobri valitsuse pressikonverentsil, kus peaminister Jüri Ratas teatas, et valitsus on ühehäälselt otsustanud toetada Euroopa kliimaneutraalsuse eesmärki ning selle saavutamise teekaardina kasutada SEI Tallinnalt tellitud analüüsi.
Mis hetkel ja millises kontekstis tuumariigiks saamise suund võeti, on selgusetu. Samuti pole teada, et antud küsimust oleks mingilgi tasemel arutatud. Ja kui on, siis on seda hästi varjatud.
Jalg ukse vahel
Lühidalt öeldes jääb mulje, et Tartu tselluloosivabriku saaga on kordumas, kuid seekord on valitud veidi erinev taktika. Nimelt soovitatakse SEI Tallinna valitsuse tellitud analüüsis suhtekorralduslikult käivitada esimene pisike 20-25 MW võimsusega jaam aastal 2030. Ning seejärel aastaks 2040 lisada 600 MW koguvõimsusega tuumareaktoreid.
Mainitud reaktorid, millega nii lühikese aja jooksul Eesti täita soovitatakse, saavad olla vaid III põlvkonna reaktorid, mille jäätmed on ohtlikud kümneid tuhandeid aastaid.
Kuvatõmmis SEI Tallinna analüüsist.
USA tuumareaktor sinu koduhoovi
Näib, et oleme jälle olukorras, kus olulisi infrastruktuuri rajatisi planeeritakse ilma avalikkust kaasamata. Leian, et tuumaelektrijaamade, ükskõik kui väikesed, modulaarsed ja nunnud nad ka poleks, ehitamine on piisavalt suure mõjualaga otsus, kätkedes endas nii majanduslikke kui ka julgeolekupoliitilisi riske ja väärib seetõttu laialdast avalikku diskussiooni. On oluline teada, kas Eesti rahvas üldse soovib tuumaenergia masstootmist või eelistab hoopis mõnd ohutut energialiiki.
Täna on nendeks aina kiiremalt arenevad ja ulatuslikud päikese ja tuuleenergia lahendused, kombineerituna erinevate lühi- ja pikaajaliste salvestustehnoloogiatega. Igal juhul on need ulatuslikumad kui valitsuse tellitud analüüs väidab.
Uinutavad lubadused
Müügitöö, mis lubab nn 4 põlvkonna reaktorid 10 aasta pärast tööle saada, on Eestis väga agressiivselt käima lükatud. Kuid soravast PR-jutust ja suurtest lubadustest hoolimata on kindel fakt, et ei 4-põlvkonna reaktoreid ega ohutut tuumatehnoloogiat pole täna olemas. Meid üritatakse 4.põlvkonna imejuttudega uinutada. Aga see, mis täna turul, on ikkagi vana-läbiproovitud ja halb.
Seda tõdedes jääb arusaamatuks, miks rajab valitsus riigile olulist energeetikakava unistustele, mitte reaalselt töötavatele tehnoloogiatele?
Tõuseb julgeolekurisk
Üha äärmuslikumaks muutuvates ilmastikutingimustes on tuumaenergiale panustamine pehmelt öeldes vastutustundetu. Rääkimata geopoliitilisest olukorrast tulenevast julgeolekuriskist, mis tõuseb tuumajaama radioaktiivsete jäätmete ladustamise tulemusel.
Radioaktiivsete jäätmete ladustamine eeldab aga väga suurt sõjalise kaitse võimekust.
Eestisse kavandatavad tuumareaktorid pärinevad USA hiigelettevõttelt, kes promob oma kompaktse reaktorina tegelikkuses tuumaallveelaevadel kasutatavat väikeste 3. põlvkonna reaktorite tehnoloogiat. Tasub meeles pidada, et Eesti kaitsevõimekus pole ligilähedaseltki võrreldav Ameerika Ühendriikidega, kus tuumakütuse jäägid säilitatakse otse maapealsetes konteinerites. Kuid Venemaa naaberriigis, kus ainuüksi listeeriabakter paksu pahandust põhjustab, on julgeoleku riskide nii suurel määral tõstmine täiesti mõeldamatu. Pealegi, milleks end vabatahtlikult USA tuumareaktoritega kergeks sihtmärgiks muuta?
Kallutatud soovitused
Omaette küsimus on, miks SEI Tallinn riskivabad lahendused analüüsis pakkumata jättis? Reaalselt pole Eestil ei energiasõltumatuseks, ega ka kliimaneutraalsuseks tuumaenergiat vaja. Kuid SEI Tallinn on analüüsis taastuvenergiavõimalusi äärmiselt tagasihoidlikult kasutanud ja täitnud enda poolt tekitatud energiatühimiku robustselt tuumajaamadega.
Vastus võib peituda muinasjutuvestjate oskuslikus suhtekorralduses, aga võibolla ka nende rahas? Sest ainuke eraettevõte, mida valitsuse tellimusel valminud analüüs selles kontekstis nimetab on USA tuumareaktorit pakkuv Fermi Energia. Tekib jällegi küsimus, miks on riik tagakiusanud kohalikke taastuvenergiaettevõtteid (Aidu ja Tootsi tuulepark) ja eelistab kliimaneuutraalsuse eesmärgi täitmisel kliimaskeptilise suurriigi toodetud tehnoloogiat?
Ettevõtja ja insener Lembit Tuur andis sotsiaalmeedias soovituse neile, kes soovivad investeerida justnimelt tuumaenergeetikasse (mistahes põhjustel) teha seda näiteks Soomes. Sest seal on olemas õiguslik keskkond ja pädev järelvalve. Kui eesmärgiks on tulu, on Soome selle teenimiseks parim paik. Neil on pikk kogemus Olkiluoto tuumajaamaga, mille ehitusele on kulunud juba ligi 10 miljardit eurot ja mille valmimistähtaeg on üle kümne aasta võrra esialgsest plaanist edasi nihkunud. Ning juba täna, enne tuumajaama valmimist on selle tehnoloogia vananenud.
Loodussõbralikku tuumatehnoloogiat pole olemas
Demokraatliku ühiskonna tänastele turvanõuetele vastavat ja samas majanduslikult konkurentsivõimelist tuumatehnoloogiat ei eksisteeri. Kui päikesepaneel puruneb tuules, siis ta lihtsalt puruneb ja selle materjali saab taaskasutada uue päikesepaneeli valmistamiseks. Tuumareaktoriga on hoopis teine lugu.
Paljud küll unistavad imest ja mõned ka rahastavad neid muinasjutuvestjaid, kuid tõelisi muutusi saame luua, vaid reaalsete ja tuleviku suhtes vastutustundlike tegudega. Kuna imed ei sünni üleöö, peab Eesti kliimaneutraalsuse poole liikuma samm-sammult, aasta aastalt. Ehitama varasemast rohkem tuulikuid ja päikesejaamu, integreerima erinevat salvestust ja elektritransporti ning tegelema energeetika suurandmete analüüsi ja targa võrgu lahendustega, mis põhinevad tegelikel andmetel.
Kas valitsuskoha pärast poliitilise kisma kõrvalt intellektuaalselt veidi keerukamateks tegevusteks ka aega leitakse on kahtlane. Kuna reaktorite müüjad on otsapidi reformierakonnast, siis võib ennustada EKRE, Isamaa ja reformi koostööd valitsuses, kui seda vaja peaks olema. Tuumajaama ümber keerlevad huvid ja miljardid võimaldavad kindlasti kuidagi kokku leppida.