Jõulude eel lastega vanavanaisa juurde maale sõites kuulasin järgi intervjuud keskkonnaministeeriumi asekantsleri ja samaaegselt ka RMK nõukogu esimehe toolil istuva Marku Lambiga. Autoaknast paistvate lageraielankide taustal mõjub Lambi jutt nagu soola raputamine haavale.
Nagu tihti juhtub, jõuab Eesti inimestele mingi probleem paremini kohale, kui keegi välismaalane sellele tähelepanu osutab. Nii on ka Ettevõtluse arendamise sihtasutuse juht lõpuks märganud lageraiete pärssivat mõju kohalike turismiettevõtete majandustegevusele. Brošüüridel reklaamitud paigad valmistavad kaugelt kohale sõitnutele pettumust. Ajab ju harja punaseks. Sest mida nad eest ei leia, on lubatud mets, mis ka igal pool mujal maailmas inimese ahnuse tõttu tule või harvesteride roaks langeb. Umbes nagu siis, kui sõidad Pariisi, et Jumalaema kirikut külastada ja näed, et hoone on tulekahju tõttu suletud. Kuid erinevalt kirikust ei saa metsa tagasi ehitada. Ja petetud klient ei tule enam kunagi tagasi.
Eelkäijate kombel lageraiet lubav kaabupoiste partei sai oma ministritooli ja koha RMK nõukogus ning vaatab vaikselt pealt, kuidas metsamaffia rahulikult edasi toimetab.
Nii rahulikult, et asekantsler Marku Lambil pole enam isegi piinlik Vikerraadio eetris
küsimuste peale vassida. Seevastu kuulata oli küll piinlik. Piinlik, sest kümnete tuhandete teadlaste hoiatused, sealhulgas ka Eesti teadustippude nõuanded, ei hakka sellele mehele kuidagi külge.
Rääkis Lamp aga seda, et keskkonnaministeeriumi metsanduspoliitika on tasakaalustatud ja pole majandushuvide poole kaldu. Kuigi on ju. Või siis saime kuulda, et vanad metsad tekitavad süsinikuheidet. Ehkki tegelikult nad hoopis hoiustavad süsinikku.
Demagoogia taaskasutus
Raiemahtude langetamine peaks kliimasoojenemise kontekstis olema täiesti elementaarne ja esimene otsus, aga Lamp jätkab metsamaffia don corleonede veretöö õigustamist. Ainus valdkond, kus keskkonnaministeeriumi üks juhtfiguure taaskasutust harrastab, on valed ja demagoogia.
Samu lauseid on nüüdseks ringluses hoitud juba nii kaua, et loosungitele ilmuvad üha silmatorkavamad kulumisjäljed. Teatavasti pole ökoloogias olemas seisundit nimega üleküpsenud mets, aga sellest hoolimata toetub sellele ebateadusele nii poliitik kui ka RMK mees. Ministeeriumi robotlikud pead korrutavad inertsist: "pool Eestimaast on mets, pool Eestimaast on mets". Kuigi registris on see tõepoolest metsamaana kirjas, siis reaalsuses tervitab marjulisi haigutav raielank.
Miks ei avalda keskkonnaministeerium SEI Instituudilt rahva raha eest tellitud uuringu tulemusi? Mis on seal sellist, mis avalikustamist ei kannata? Miks peab meie metsadega toimuv olema nii hämar ja salakaval? Rahvast jooksutanud kaasamisüritused ei olegi kaasamisüritused. Paljudest suuremahulistest raietest saame teada alles vabatahtlike kodanikuühenduste kaudu. Kas tõesti peab rahvas hakkama asju enda kätte võtma, et riiklik röövraie peatada?
RMK tahab raiuda
Viimases Maalehe usutluses ütles Aigar Kallas, et inimesed peavad mõistma, et nende hoovitagune mets pole mitte nende, vaid kogu rahva oma. Ma saaksin aru kui jutt käiks sellest, et eraomanik tahaks oma kinnistule rohkem päikest ja riik Keskkonnaameti ja RMK näol peaks argumenteerima metsa säilitamise poolt, aga olukord on pea peale pööratud - kogukonnad soovivad metsa säilitada, aga RMK tahab raiuda. Raiuda, raiuda ja raiuda kuni enam pole midagi raiuda ja raiemahud hakkavad langema nö. automaatselt. Ka manitses RMK boss inimesi hiitest mitte liiga palju arvama - üks riigimets kõik. Kui see ei ohusta meie rahva, keele ja kultuuri säilimist, siis ma tõesti ei tea enam, mis riigis me elame.
Keskkonnaameti- ja inspektsiooni ühendamine on idee, mis tähendab vaid üht - lihtsamat metsaraiet. Kui juba praegu toimub Hiiumaal suuremahuline metsavargus niimoodi, et mitte keegi süüdi ei jää, siis karta on, et pärast seda hakkab metsavarastel veel õigust ülegi jääma. Vargast saab kangelane ja kangelastest terroristid. Rahvas surutakse põlvili ning tööstus saab oma tahtmise.
Ongi reaalne sõda
Seni pole mõistetud, et metsasõda ei ole niisama sõnakõlks või kõnekäänd, vaid reaalne konflikt looduse kui elukeskkonna ning seda kaitsvate inimeste ja kasumiahnuse vahel? Sõda saab lõppeda vaid kahel viisil - üks pool võidab või sõlmitakse vaherahu, et leida kompromiss. Metsakaitsjaid on senimaani arengukava koostamise näol petetud vaherahu lootusega, aga vahepealsel ajal ei ole sõjategevus peatunud - eelmisel aastal püstitati raiemahu rekord. Arengukava koostamine on takerdunud ning riigikokku jõuab dokument, mida rahuleppeks on raske pidada.
Mida peaksid nüüd inimesed tegema kui nii meie kui Euroopa seadused sellist käitumist lubavad? Meie kohtud on antud juhul võimetud. Õiguskantsler ja Riigikontroll vaid nõuandvad organid. President täidab tseremoniaalset rolli.
Kuna valitsuste ja suurkorporatsioonide jätkusuutmatute majanduslike eesmärkide täitmine tarvitab aplalt loodusressursse sõites üle nii keskkonnast ja inimõigustest ning olukord muutub aina kriitilisemaks, räägitakse aina enam ka rahvusvahelisest kliimatribunalist, mis mõistaks kohut kõrgekaliibriliste keskkonnakriminaalide üle. Kuid kliimakuritegude taga olevate edukate suurriikide tõttu on taolise institutsiooni loomine üsna keeruline.
Arvestades kliimamuutuse kiireloomulisust ja elukeskkonna hävimise mõju inimeste igapäevasele majanduslikule toimetulekule, hakkab rahva rahulolematus kasvama. Mineviku sündmustest teame, et alla surutud rahvas ei jää õigluse jaluleseadmist lõputult ootama. Ka meie enda ajaloos on maarahvas mõisatele tormi joostes anastajale väärilise palga maksnud. Eesti metsade kallal kirvega vehkivate meeste punt peaks arvestama, et ükskord lahvatab vimm.
#rohelised #võtametulevikutagasi
Edward von Lõngus