Ega me ju Eestiski rohelisele mõttele häält ei anna. Greta kõnest.

Greta Thunberg sakutas teenitult oma eile peetud kõnes riikide valitsusliikmeid ja teisi oluliste otsustusorganite juhtfiguure, öeldes, et noored ei andesta nende tegevusetust kliimakriisi ohjamisel.Greta süüdistas maailmaliidreid noortelt tuleviku ja lootuse röövimises, nende lapsepõlve röövimises. Mis saaks olla julmem?

Vanuselt veel noorel, kuid maailma murede koormat kandval Gretal on õigus, sest selle asemel, et olla tavaline laps, käia koolis ja nautida lapsepõlve, peab Greta pidama hoolimatutele ja rumalate täiskasvanutele noomivaid kõnesid teiselpool ookeani.

Kuni riikide valitsused ei tee keskkonnapoliitikat oma prioriteediks ja jätkavad fossiiltööstuste süsinikumahukate ning loodust hävitavate ettevõtete korporatiivhuvide esindamist seadusloome protsessis, pole meie lastel isegi võimalust.

Kuid paraku on nii, et suurele osale ühiskonnast pole stabiilse elukeskkonna säilitamine ilmses seoses inimkonna ellujäämise tagamisega. Meie laguneva planeedi päästmiseks peavad valijad andma valitavatele mandaadi.

Ka Eesti rahva enamus ütles märtsis oma sõna, jättes keskkonnakriisi leevendamise eest seisvad jõud riigikogu ukse taha. Rohelise maailmavaate esindajate poolt hääletasid ligi 15 000 valijat, mis on küll suur arv, aga seadusandluse muutmiseks jääb sellest väheks.

Võtan väga isiklikult

Ma jagan Greta viha ja kurbust, sest ka mina võtan paganama isiklikult iga riigilt palka saava tegevpoliitiku sõna ja otsust, mis aitab kaasa kliimakriisi eskaleerumisele, iga meelsusajakirjaniku ja arvamusliidri kliimaaktiviste ja teadlasi naeruvääristavat "artiklit" ja mõnitavat pilget raadioeetris. Te teate küll, kellest ma räägin.

Meedia levitab kallutatud ja ebatõest infot, millega meile kõigile kuuluvaid loodusressursse üha aplamalt rahaks vahetavad huviorganisatsioonid avalikku meelsust kujundavad. Nagu ütles Tartu Ülikooli ökoloog Asko Lõhmus 30. augusti Sirbis: "Meediapuuk levitab ajuhaigusi".

See on aga takistanud demokraatiat ja sundinud inimesi teadmatusest juba aastaid valima kellegi vastu, mitte poolt. Rahvas võõrandub võimust ja betoonerakondade status quo säilib. Tulemust näeme nüüd valitsuses.

Minu suurimaks mureks on minu laste tulevik

Teadlaste sõnul ähvardab aina kiiremini eskaleeruv kliimakriis pühkida lisaks miljonitele teistele juba välja surevatele liikidele meie planeedilt ka inimese. Me sõltume oma elukeskkonnast, kuid see on kadumas kiiremini, kui eales varem. Enamasti just valitsuste ja erakondade silme all ning heakskiidul suurkorporatsioonide taskutesse.

Carbon Majors Report väitis 2017. aastal, et ainult 100 ettevõtet vastutavad 71% inimtekkelise kasvuhoonegaaside eest. Mis tähendab, et on meie endi valitud esindajate otsustada, kuidas ja kuhu riikide ressursse suunata.

Selle asemel, et süüdistada immigrante töökohtade ära võtmises, peaksime ise uusi looma. Mitte vaidlema teise pensioni samba kaotamise üle, vaid investeerima rahva kogutud fonde jätkusuutlikesse ettevõtetesse ja rohelisse energiasse, mida kogu maailm vajab. Mitte ehitama iganenud tehnoloogial põhinevaid tselluloosivabrikuid ja 19. sajandi raudteed, vaid püstitama päikese ja tuuleparke ning muutma kogu transpordisüsteemi fossiilenergiavabaks. Kahjuks läks Google'i miljardiline investeering Eesti poliitikute tegemata töö tõttu seekord Soome.

Mõistsin, mis kaalul

Viis aastat tagasi mõistsin, et vaid jäätmete sortimisest ja keskkonnasäästlikust tarbimisest on vähe. Minust üksi on vähe. Gretast üksi on vähe. Oma laste tuleviku nimel peavad vanemad võitlusse asuma ning et olla tõhus, peab meid olema rohkem ja me peame tegutsema koos ning läbimõeldult.

Väljasuremise vältimiseks ja elu võimaldava keskkonna säilitamise nimel liitusin mina roheliste erakonnaga, kirjutan artikleid, korraldan meeleavaldusi ja petitsioone ning toetan teiste omi. Otsin pidevalt uusi liitlasi ja tunnustan võitluskaaslasi, valin rohelisi ning kandideerin valimistel.

Ma ei anna alla. Aga sina?

Lugu ilmus Päevalehes 24.09.2019