Täna 26. veebruaril kogunesid kümned tuhanded inimesed Tallinnas Vabaduse väljakul, et olla toeks Ukraina inimestele, kelle vabadust Putin vägisi võtta püüab.
Kaotasin oma isa 1990 aasta jaanuaris, kui Nõukogude armee tungis Bakuusse ja korraldas veresauna tsiviilelanike vastu, kes soovisid omariiklust ning suveräänsust. Olin siis väike laps ja tajunud sõja koledusi, kuid ema ja teise sugulaste lugudest tean, kui hirmus oli tavalistel inimestel oma kodus olla, kui võõrriigi agressor linna pihta tule avas.
Sõda Ukrainas algas juba 8 aastat tagasi Krimmi annekteerimisega Vene Föderatsiooni poolt.
Aga nüüd alustas Putin aktiivset ja laiaulatuslikku sõjategevust meist vaid 2,5 h kaugusel. Hukkunute ja vigastatud inimeste hulka on praegu raske tuvastada, kuid on selge, et ohvreid on juba liiga palju ja nende hulgas on kahjuks ka lapsi. Kremli sõjamasinad on pommitanud nii inimeste kodusid ja isegi lasteaedu.
Ainult retoorikast ei piisa
Olukorras, kus lääneriigid pole suutnud verevalamist ära hoida ning Putini suunal tehtavad suulised hukkamõistud ja lõputud jutuajamised karmimatest sanktsioonidest ei anna kiirelt soovitud tulemusi on vaja tegutseda palju kiiremini. Nädalaid enne Putini rünnakut ütles Ukraina president Volodõmõr Zelenskõ, et ta ei usalda sõnu, poliitik saab oma suhtumist väljendada vaid tegudes.
Veelgi suurema kahju ärahoidmiseks peavad Euroopa Liit, NATO ja teised riikide ühendorganisatsioonid tegutsema kiirelt ja mitte laskma Putinil rohkem inimesi tappa ja ukrainlaste riiki hävitada.
Venemaa presidendi agressiooni saavad riigid ja ühendused peatada koos. Inimõiguslane Desmond Tutu on öelnud: "Kui jääd ebaõigluse olukorras neutraalseks, oled valinud rõhuja poole"
Kui nüüd lastakse Putinil vabalt edasi tegutseda ja Ukrainat ei toetata lisaks sõnadele ka reaalsete tegudega, saab sõjakurjategija edaspidiseks jõudu juurde. Eestile, Lätile ja Leedule oleks see kindlasti halb väljavaade.
Tagantjärele oleme kõik targemad ja on üsna selge, et peale 2014. aasta Krimmi vallutamist oleks olnud õige tegutseda selle nimel, et Ukrainast saaks täieõiguslik EL liige. Nüüd võiks Euroopa Liit pakkuda Ukrainale kandidaatriigi staatust.
Seni on Ukraina rindejoonel olnud üksi. Ärilistel põhjustel ei kiirustanud Saksamaa ja Itaalia Venemaad SWIFT süsteemi kasutamisest blokeerima, kuid viimaseid uudiseid jälgides paistab, et tänu avalikule survele ollakse selles osas meelt muutmas. Igal juhul, tuleb see samm viivitamatult täide viia.
Kogu kaoses on ka päiksekiiri
Nendeks on kindlasti Ukraina president, kes peab võitlust oma riigi ja rahva eest otse eesliinil, samal ajal kui Venemaa president saatis enda eest ukrainlasi tapma vaevu täiealiseks saanud poisikesi, kes nagu tundub teadsid vaid seda, et sõidavad õppustele.
Usku ja lootust headuse võiduks sisendavad ka miljonid sõjavastased üle terve planeedi, nende hulgas ka meie rahvas. Eestimaalased, kes toetavad Ukrainat igal võimalikul moel. Peaminister Kaja Kallas ja president Alar Karis on meid selles kriisis väga hästi esindanud ja tänu neile tunnustatakse Eesti püüdlusi paljudes Lääne meedias ilmuvates intervjuudes, kus Ukrainas toimuvat edastatakse. Mitmed Eesti ettevõtjad on samuti Ukrainat ka rahaliselt toetamas ning tänane rahu miiting leidis tunnustavat äramärkimist rindel võitleva presidendi Volodõmõr Zelenskõi poolt Twitteris
Kutsun eestimaalasi toetama ukrainlasi ka nende riigi toodangut ostes ning boikoteerides Venemaa ja Valgevene päritolu kaupa. Lisaks julgustan annetama Ukrainale läbi Punase Risti ja teiste abiorganisatsioonide või otse Ukraina armeed toetades https://ukraine.ua/
Loodan, et Euroopal ja NATOl on siiski on plaan, kuidas Ukrainale päriselt toeks olla ning Venemaa elanikud, kes Putini agressiooni hukka mõistavad jäävad tänavatele meelt avaldama ja annavad hoogu Putini taganemisele.
Soovin jõudu kõigile kurjusega võitlejatele, nii siin kui sealpool piiri. Hoiame meelsust ja lootust, koos suudame Putini kallaletungi peatada.