Jaanuaris teises pooles kuulsid paljud Eestimaa elanikud rõõmusõnumit. Nimelt otsustas riigikogu meie randadesse ja siseveekogude kallastele ehitamist lubava eelnõu menetlemise peatada.
See oli elavaks tõestuseks, et rahvasaadikud on siiski võimelised avaliku huvi ja keskkonna kaitsmiseks ka häid valikuid tegema.
Nagu kordi varemgi, koondusid kodanikud ja keskkonnaühendused ka nüüd oma kodumaa looduse kaitseks. Kuid erinevalt varasematest kordadest jõudis sõnum aegsasti vajaliku hulga õigete inimesteni ja kahju sai ära hoitud. Siin võib näha teatud teenet ka ajakirjanduselt.
Kas keskkonnavaenuliku ja inimese vabalt looduses viibimise õigust piirava seaduseelnõu tagasilükkamine võiks olla meie esindusdemokraatia esimeseks positiivseks sammuks edasisel teadlikul loodust hoidval rajal? Kas tõesti peab ülejäänud ühiskond tervikuna mobiliseeruma, et seadusandlik kogu teeks ainuõige otsuse/ei teeks valeotsust?
Passiivsest reageerijast proaktiivseks kliimakangelaseks
Olgem ausad - see on ju tõesti üle aastate esimene kord, kus riigikogu ei eelistanud väikese grupi majanduslike ambitsioonide elluviimist ja saatis Eesti maastikke tundmatuseni muutva seadusalgatuse üldsuse huvides mõttelisse prügikasti.
Seni oleme näinud harukordset üksmeelt hoopis vastupidises. Eesti majandust ja elukeskkonda kahjustavad otsused nagu taastuvenergia arengu takistamine, lageraiet hoogustavad seadusmuudatused, tagasiulatuvalt põlevkivi kaevemahtude suurendamine, alkoaktsiisi ja saastetasude alandamine ning ka ebavõrdsust suurendav kõrgharidusreform, mis taas on kahetsusväärselt kõneaineks tulnud. Need on vaid mõned näited, mis said reaalsuseks vaid tänu riigikogu fraktsioonide koostööle ja väljapoole vähem nähtavale üksmeelele.
Need märkimisväärse mõjuga otsused on omanud ja omavad ka edaspidi ebasoodsat efekti meie elanikkonna toimetulekule ja inimeste eludele üldisemas mõttes veel pikki aastaid. Seda näeme oma silmaga ühiskonnas levivatest negatiivsetest hoiakutest, mis suunavad meie tähelepanu pikemalt ette vaatavalt planeerimiselt igapäevase olelusvõitluse tannermaale, aga seal on pea alati võitjaks need, kellel on palju mõjuvõimu või kes teistest lihtsalt üle karjuda suudavad.
Paigal seismiseks on vaja joosta
Jah, globaalse inimarengu indeksi järgi on Eesti juba seitse aastat 29.-30. kohal. Tundub, et polegi paha kui riike on maailmas kakssada, aga vaatame konteksti. Indeks hõlmab haridust, oodatavat eluiga ja rikkust. Edetabeli tipus on 2020 aasta seisuga kuuendal kohal Saksamaa, teisel Iirimaa ja Šveits ning esimesel kohal troonib Norra. Põhjanaaber Soome on alles 12. kohal, kuid ka sinnani on meil kaua minna.
Eesti on küll rikaste klubis, aga seejuures viimaste hulgas. Jah, võrreldes teistega on meil palju, mille eest tänulik ja mille pärast rahul olla, aga väikse ja paindliku riigina oleme maha jäämas. Viimati avaldatud Eesti inimarengu aruandes ütlevad teadlased selle kohta, et elanikkond on meil just nii jõukas, kui on ühiskonna materiaalselt kõige nõrgemalt kindlustatud liikmed. “Kett on nii tugev kui on selle nõrgim lüli”, mis autoritele au andes väga õigetele valukohtadele viitab. Aruande kohaselt on heaolu kasv elanikkonna gruppides ja piirkondades toimunud ebavõrdselt: “Erinevused keskmises elueas, haridustasemes ja sissetulekutes avalduvad piirkondlikult ning on seotud ühtlasi keskkonnaseisundiga (Rahvastiku tervise arengukava 2020–2030).”
Statistikaameti andmetel pidi 2019. aastal suhtelises vaesuses virelema 284 300 (21,7%) ja absoluutses vaesuses 31 400 Eesti inimest. Suhtelises vaesuses elavad meil pea pooled eakad ja lõhe Eesti elanikkonna rikkaima ja vaeseima viiendiku vahel pole võrreldes 2017. aastaga vähenenud. Toimub segregeerumine. Vaatamata pidevatele hoiatustele ja üleskutsetele sellele reageerida.
Eesti areng on seisma jäänud
See statistika on juhtimise tulem. Otsus “investeerida” 640 miljonit alla 40% efektiivsusega kehvasti ehitatud Auvere elektrijaama, mis seisab isegi sellel ajal kui kriisitingimustes võiks põlevkivi põletada on ainult üks näide halbadest investeeringutest. Halb investeering on see kui kulu on suurem kui tulu, aga ka see kui teadlikult otsustada suure riski ja halva tootlikkusega objekti. Praegune, aga ka kõik varasemad valitsused on endale seda millegi pärast lubanud ja vaatamata riigikontrolöride hävitavatele hinnangutele, tehakse neid tõenäoliselt ka edaspidi. Kui sama raha eest saaks nii paljud Eesti inimesed päästa vaesusest, ostetakse ikka kokku kasutut tehnikat ja kinnisvara.
Riigiettevõtte Eesti Energia kulutas Sandor Liive juhtimisel meie kõigi raha Utahi afääris ja Jordaanias. Seda poleks saanud juhtuda, kui riigikogu oleks kuulanud ekspertide soovitusi ja teinud teadlikke otsuseid taastuvenergia tootmisvõimsuste edendamiseks. Selles vallas teeb tänane peaminister head tööd, selgitades kliimaeitajatele ja uskmatutele tõsiasja, et parim aeg taastuvenergiasse investeerimiseks oli eile, parim järgmine aeg on täna. Ajas tagasi minna ei saa, aga riigikogu saab võtta nüüd ohjad ja alustada õigete otsuste tegemisega pihta kohe. Võib-olla natukene teenida tagasi autoriteeti, mis koroonakriisis kaduma läks.
Tänane valeotsus maksab homse heaolu
Kuigi liiga paljud veel püüavad lühinägelikult takistada majanduse dekarboniseerumist, kirudes muuhulgas ka Euroopa Liitu, pole Rohepööre enam kahjuks valik, vaid paratamatu vajadus süsteemsete muutuste järgi inimkonna ellujäämise nimel. Metsade kaitse, taastav põllumajandus, roheenergeetika tehnoloogiad, Eestit liitvad riigisisesed ühistranspordiühendused ja elamufondi renoveerimine on vaid mõned teemad, millega üleilmsele kliimakriisile rohtu pakkudes saame Eesti inimeste elujärge parandada.
Politoloogiateaduste doktor, Heidelbergi Ülikooli teadur Anne Jürgens kommenteeris jaanuaris riigikogus läbikukkunud looduskaitse seaduse muutmise katset öeldes, et looduskaitse on oluline osa Euroopa Liidu tulevikustrateegiast, muuhulgas ka roheleppe kontekstis. Ta nendib, et kuigi Eestis pole rohepööre valitsuse prioriteetide hulka kuuluv, võib hetkeline seadusandlik lühinägelikkus tulevikus osutuda väga kalliks.
Jürgensi sõnul toimub täna Euroopas hoopis vastupidine areng: “Aastakümnete eest eravaldusesse müüdud ja kinni ehitatud alasid puhastatakse betoonist ja taastatakse loodusalasid, randadesse ehitatud hotellikomplekse lammutatakse, et tagada vaba juurdepääs veekogudele. See kõik võtab aega ja raha ja ei ole ka tihtilugu võimalik, sest kord müüdud pindu ei saa niisama tagasi, vaid neid tuleb suure summa eest tagasi ostma hakata või peab langetama lammutamise osas omanikele valulikke otsuseid.”
Seepärast ongi riigikogu täna triviaalsena tunduda võiva otsuse tagajärjed väga mastaapsed - täna tegemata jäänud valeotsus võib tuleviku tarkuste kontekstis omada suurt majanduslikku väärtust ja olla meie riigi ja rahva kestmise garandiks.
Valijatena oleme juba vähehaaval harjunud mõttega, et riigikogus tegeletakse ainult palagani ja tsirkusega ning ainuke kord kui saadikud sõna saavad, on riigieelarve menetlemine ja katuserahade jagamine. See ei peaks nii olema. Mina ootan kõrgepalgalistelt ja vanalinnas tasuta parkivatelt parlamendi liikmetelt proaktiivsust nii eelnõude esitamisel kui oma põhimõtete eest seismisel. Ilmselt ei ole ma üksi. Tallinna keskkonnavaldkonna abilinnapeana kogesin, et keskkonna teemadel on koostöö võimalus väga suur, sest kui hästi selgitada, on võimalik lihtsalt ja arusaadavalt ära näidata, kuidas antud otsus erinevatele huvirühmadele kasu toob.
Lugu ilmus Eesti Päevalehe poliitkolumnisti sarjas 19.veebruaril 2022.