Juba 26. korda toimuv ÜRO kliimakonverents (COP26) ei ole enam see, mida kliimakatastroofi lävel olev planeet vajab.
Ühendkuningriiki on tulnud kahesaja riigi esindajad, et arutleda, kuidas viia ellu Pariisis kuue aasta eest sõlmitud kliimakokkulepet ning hoida ära kliimamuutuse kõige halvemad stsenaariumid. Parimal juhul võiks seda nimetada ajakirja "Time" viimase numbri kaane kombel viimaseks kutseks tantsule.
Meediakampaania on olnud korralik - käiku läks lausa tipp-poliitikute ja aktivistidega täidetud erirong, mis Brüsselist Londonisse suundus, et näidata rongiliikluse keskkonnasõbralikkust. Igati kiiduväärt ja loodame, et Brüsseli ametnikud seda eeskuju oma Brüssel-Luxembourg-Strasbourg marsruutidel ka edaspidi järgivad, sest sama vahemaa lennukiga koos pardalemineku, turvakontrolli ja muu sinna juurde kuuluvaga oleks ajaliselt sama, mis rongiga.
Jah, kõik on näiliselt kena. Kohal on isegi USA president, mis pärast Trumpi valitsusaega on positiivne märk. Kuigi Venemaa ja Hiina esindajaid ei olnud kohal, siis väidetavalt on ka nemad hakanud kliimaprobleeme tõsiselt võtma. Kuid ... see kõik on juba olnud. 2014 aastal seati eesmärk, et metsade raiumist piiratakse aastaks 2020. Nüüd aga pikendati seda eesmärki veel kümne aasta võrra.
Ei mingeid muutusi
Pariisi kliimakohtumisel seati eesmärk, et ülemaailmne kliimasoojenemine peab jääma alla pooleteise kraadi. Edu kliimamuutuse pidurdamisel selle ajaga aga saavutatud ei ole. Täna on olukord, kus kohtutud on juba inimpõlve jagu, alla on kirjutatud hulk deklaratsioone ning lepinguid, kuid kliimakatastroof tiksub üha lähemale ning elurikkuse kadumine ei ole pidurdunud. 26-aastase inimese jaoks on olukord murettekitav ning kliimakonverentsi ilukõned ja šampanjaklaase kokku löövad valitsusjuhid teda ei rahusta. Šampanjaklaasi ei löö kokku ka just täisealiseks saanud Greta Thunberg, kes oma kriitilisusega ürituse suhtes on sõnumilt tugevam kui kõik riigipead kokku. Ainuke, mis talle veel lootust annab, on see, et nii paljud inimesed tänavatele protesteerima tulevad. Ka noored, kes oma reeded kliima teadlikkuse kasvatamisele ohverdavad.
Kliimakõnelustega sarnased üritused on kindlasti aidanud tuua keskkonnaprobleeme inimeste teadvusesse. Enne kohtumist Glasgows toimus ka G20 riikide tippkohtumine Roomas, veel enne seda ÜRO korraldatud elurikkuse konverents Hiinas (miks on elurikkuse kadu ja kliimamuutused üksteisest lahutatud, ma ei mõista), kuid mida aasta edasi, seda selgemaks saab, et toimuvat ei saa lahendada ülevalt tulevaid käsklusi oodates. Nüüd on vaja süsteemset muutust, mitte ainult üksikisiku jõudumööda panustamist.
Väärt nõu
Loodusteadlane Aveliina Helm andis meie riigijuhtidele väärtusliku spikri edasiseks tegutsemiseks: "Ära praegu põlist metsa raiu, sood kuivenda ja niitu üles künna. Hoopis oota ja hoia, sest teadusliku poole pealt on sõnum väga selge: elurikkuse kao ja kliimakriisiga tegelemisel on veel säilinud elurikkad ja heas seisus loodusalad võtmetähtsusega ning nende hoidmine ja säilitamine nii kodus kui ka mujal peab saama iga riigi ja elaniku südameasjaks."
Põhimõttelist muutust nõuavad riigijuhtidelt ka meedikud ja teadlased maailma 220 juhtivas meditsiiniajakirjas (The Lancet) avaldatud juhtkirjas. See on enneolematult laiaulatuslik ja jõuline reaalsete tegude nõudmine, et peatada temperatuuritõus, elurikkuse hävitamine ja kaitsta inimeste tervist. Teadlased kinnitavad, et mingit ohutut temperatuuritõusu pole olemas, et reostamine hävitab meie toidutootmist. Lahenduseks on muidugi taastuvenergiale üleminek, elurikkuse kaitse, majanduse põhjalik rohestamine. Ainuüksi paremast õhukvaliteedist saadav parem tervis kataks kõik rohepöördeks vajalikud kulud.
Greta tõi kogu maailmas toimuvate metsatulekahjude, üleujutuste, põudade, kuumalainete ja teiste ebaloomulike nähtuste ning nende kombinatsioonide ulatusliku laastetöö taustal välja, et inimesed küsivad temalt: "Mida veel on vaja, et võimulolijad tegutsema hakkaksid?" Greta vastus sellele on, et ilmselt on vaja palju asju, kuid ennekõike: massilist meedia ja tohutut avalikkuse survet.
Valitsused hakkavad keskkonnaprobleemidele tähelepanu pöörama siis, kui selleks tuleb surve ühiskonnast. Kui saadikute kohad parlamendis on otseselt seotud ühiskonnas valitsevate ootustega. Kui kõik need inimesed, kes koroonakriisis inimelude säästmiseks on valinud teaduse poole, taipaksid sama teha kliimakriisi ohjeldamiseks, astuksime me riigina juba suure sammu edasi ja annaksime oma lastele tagasi lootuse, et täiskasvanud siiski hoolivad nende tulevikust ja on valmis selle nimel vaeva nägema.
Lugu ilmus 06.11.2021 EPLi rubriigis "Poliitkolumnist"