Kui kuude viisi ärevust tekitanud ja tänaseks laulalt maas olev abielureferendum oleks korraldatud seaduseelnõu rahvahääletusena, siis erakorraliste valimiste toimumise tõenäosus oleks olnud 50/50 - parlament oleks pidanud "EI"-vastuse puhul kogu täiega tagasi astuma. Mindi aga argpükslikku teed. Rahvalt üritati saada vastust "muu riigielu küsimusele", millel poleks olnud tulemusest hoolimata mitte mingit mõju saadikute koosseisule ega seadusandlusele.
Mul on hea meel, et Jüri Ratas, mis siis et täiesti viimasel hetkel, võltsreferendumi korraldamiselt vaiba siiski alt ära tõmbas. Sest korraldatav rahvaküsitlus oleks jätnud otsedemokraatiast väga väära mulje.
Kui aga erakorralisteks valimisteks oleks ikkagi mingi seaduslik põhjus tekkinud, siis tõenäoliselt need mingit sisulist ja põhimõttelist muutust poleks siiski toonud.
Peamiseks põhjuseks, miks erakorralistest valimistest poliitilise toruummistuse eemaldamisel erilist kasu poleks, on parteide riigipoolne ülerahastamine ja täna kehtiv valimisseadus. Need tagavad, et valimistest hoolimata jätkub laias laastus kõik endistviisi ja lehkav tomp torudes hoopis kasvab.
Isegi EKRE ei toonud muutust
EKRE on ere näide sellest, kuidas vana Rahvaliidu transformeeritud versiooni parlamenti ja valitsusse jõudmine ei mõjunud puhastustulena ega suurendanud maailmavaatelist mitmekesisust, vaid oli tiba kangem versioon riigikogus juba esindatud kristlike sugemetega rahvuskonservatiivsest neoliberalismist.
Ka Isamaa lätetelt sündinud Eesti 200 oleks tänastele võimuparteidele pigem partneriks parempoolsete poliitiliste eesmärkide täitmisel kui lahenduste toojaks kriitilistes valdkondades. Oluliseimad neist on ebavõrdsuse vähendamine, keskkond ja üleminek süsinikneutraalsele majandusele, mis on aluseks kliimakriisiga toimetulekuks. Sarnasest maailmavaatest üleküllastunud valitsemine on toonud meid tupikusse, kust edasi pääsemiseks ei piisa enam kommunikatsioonibüroo hästi reastatud sõnadest.
Kehtiva korra loojad on seega parlamendis ja valitsuskoalitsioonides roteeruvad vanad parteid, kes on võimul ja selle ümber tiirutanud juba Eesti taasiseseisvumisest saati. Hoolikalt sätitud pügalad tagavad valitsuse segamatu ülemvõimu ja riigikogule jääb valdavalt vaid valitsuse otsuste kinnitamise roll.
Vähemuse võim enamuse üle on juba reaalsus
See kummitempliks või teerulliks nimetatud valitsemispraktika on aga sisulises vastuolus parlamentaarse õigusriigi põhimõttega. Riigikogu kui kõrgeima võimukandja ehk rahva esindaja roll on asendunud valitsusega, kuhu saab kuuluda näiteks kaks häält saanud minister ja mis erinevalt parlamendist võib esindada heal juhul vaid kuni pooli valijaid ning väga ümmarguselt veerandit kogu ühiskonnast. Vähemuse võim enamuse üle on seega reaalsus mitte mingi oht, mida saaks ära hoida. Ja siit pole enam keeruline mõista, miks ühiskonna keskelt pooleks rebimine Eestis pidevalt päevakorras. Olgu selleks Vene kaart pronksõduri kujul või LGBT+ kogukonna tagakiusamine.
Konkreetne takistus, mis hoiab uued jõud kandideerimisest ja parlamendi sissepääsust eemal, on varanduslik tsensus ehk kandidaatidelt nõutav kautsjon, mis soosib riigikogus juba kanda kinnitanud parteisid. Valimistel täisnimekirjaga kandideerimiseks kehtestatud kautsjon 62 500 eurot on riigi toetuseta erakonnale suur summa. Erakorraliste valimiste puhul on aga eriti kriitiline, et see summa oleks tagataskust kohe võtta.
Loomulikult pole see riigirahastusel ja ärimeestelt suuri summasid saavatele erakondadele mingi probleem. Kuid lisaks kautsionile peavad kõik parlamenti pürgivad erakonnad leidma vahendeid ka kampaaniaks ja reklaamiks, millele riigikogus juba esindatud parteid kulutavad miljoneid, võttes igal aastal oma kulude katteks kõigi maksumaksjate taskust 5,4 miljonit eurot.
Kirsiks tordil on seaduse pügal puhuks, kui parlamenti sisse saada üritaval erakonnal läheb valimistel kehvasti. Valimised kaotanud erakond kautsjonit tagasi ei saa, kuid neile, kes taas riigikokku edasi jäävad ja jätkavad parteide ülal pidamist maksumaksja kulul, tagastatakse ka kautsjonisumma.
Lõputu nõiaring
Nii jagavad valimistest valimistesse võimu ja riigipirukat omavahel kordamööda ühed ja samad parteid ning värske veri ning tulevikku väärtustavaid ideid kandvad poliitilised ühendused ei pääsegi löögile. Iduparteide konkureerimine kirbelõhnaliste ja ülerahastatud erakondadega on valimisseadusega võimalikult ebaproportsionaalseks kohaldatud.
Riigile kahjuliku võimu koondumisele ja selle võimalikele lahendustele pööras tähelepanu ka riigireformi sihtasutus, kuid valimisseaduse muutmine demokraatiat edendavas suunas on jäänud taaskord vaid nende huviks, kes pole veel võimule ligi pääsenud.
Paradoksaalsel kombel lubas sel nädalal tagasiastunud peaministri partei valitsusse jõudmise eel oma valijatele demokraatia põhimõtteid takistavat seadust muuta. Asendades heidutusena toimiv valimiskautsjon allkirjadega, millega 2% valimisõiguslikest kodanikest oma heakskiidu poliitilisele liikumisele valimistel osalemiseks annavad. Selline kord kehtib mitmetes eesrindlikes demokraatiates Euroopas ja mujal.
Eks loeme Keskerakonna programmist:
Kuid peale 2016. aastal valitsuse moodustamist unustati valimisseaduse demokratiseerimise lubadus mugavalt ära. Seda isegi vaatamata asjaolule, et Ratase esimesse valitsusse kuulusid ka sotsid, kelle valimisprogrammis oli sisult sarnane seisukoht. 2019. riigikogu valimiste eel tuletasid ajakirjanikud ja parlamendist korduvalt välja jäänud rohelised täitmata lubadust valitsusparteidele meelde. Ainsa konkreetse vastuse andis tollal veel Keskkerakonda kuulunud Raimond Kaljulaid, kes teatas et riigikogu valimistel kehtiv varanduslik tsensus on õiglane ja hoiab "pornostaaride" erakonnad Toompealt eemal.
Tõepoolest porno
Ei tea, mis Raimondil pornostaaride vastu täpselt on või kui palju teab nende poliitilistest ambitsioonidest riiki juhtida, kuid kui mõni pole veel märganud, siis täna riigikogus toimuv ja valitsuse korraldatav on ju ehtne pornograafia. Seda pole enam vaja karta ja
pornotööstuse edu arvestades, leiaksid ka pornostaaride erakonnad kandideerimiseks vajalikud vahendid hõlpsalt üles ja reklaamikanalidki on neil omast käest võtta.
Kuid tavalisele Eesti inimesele, kes kasvatab lapsi ja kes on töö ja pere kõrvalt veel ka ühiskondlikult aktiivne, kuid kes vaatamata ülikoolidiplomile või isegi mitmele ikka miinimumpalka teenib, on kõrge kautsjoniga riigikogu valimistel osalemine ja riigilt 5,4 miljonit saavate erakondade vastu kandideerimine pehmelt öeldes mõtlemapanev.
Kas jätta lapsed toiduta, võtta laenu ja minna oma põhimõtete nimel poliitilisse võitlusse? Või tõsta käed ja nentida, et Eesti Vabariigi kodaniku põhiseaduslik õigus rahva esinduskogusse kandideerida on praktikas hoopis eliidi privileeg ja piirduda sotsmeedias poliitikute kirumisega?
Halbade valikute vahel valimine takistab demokraatiat ja betoneerib võimu. Mis praegu juhtunud ongi. Seega Keskerakonna loosung "Õiglane riik kõigile!" tähendas, et tegelikult siiski mitte päris kõigile.
Keskerakondlane Kerstin Oudekki Loone on valimiskautsjonit nimetanud ohuks demokraatiale. Ta on öelnud kautsjoni kaotamise kaitseks kaunid laused, millega usun iga demokraatiat ja tugevat kodanikuühiskonda hindav valija saab vaid nõustuda: "Nii saaksid ka piiratud rahalise võimega inimesed enda ideid ühiskonnas edasi kanda. Poliitika mõõdupuu on usaldus, mitte raha. Positsioon majanduses, rikkus või vaesus, ei tohi olla takistuseks poliitikas osalemiseks."
Piiritu ülbus
Nii minu kui roheliste meelest on tänased poliitikud õigelt teelt liiga kaugele eksinud. Nende ülbus ja isekus on ületanud igasugused piirid ning nende võimetus seda mõista on tekitanud olukorra, kus rahval jääb üle vaid käsi laiutades tõdeda, et on teinud valimistel taas halva valiku. Tulemuseks poliitikas pettunute hulga kasv ja valimisaktiivsuse langus.
Et valimised tooksid ka sisulist muutust ja suureneks konkurents ideede mitte raha vahel ning tagatipuks tõuseks ka poliitika tegemise kvaliteet ja sünniksid ühiskondlikult tasakaalustatud otsused, on vaja kõrvaldada varaliselt diskrimineerivad takistused.
Hea Jüri Ratas, nüüd kus saate raskest peaministri ametist veidi hinge tõmmata, leiate ehk riigikogu liikmena aega teie jaoks olulise demokraatiat edendava lubaduse täitmiseks ja algatate vajaliku eelnõu seaduse muutmiseks?