Päev pärast Riigieelarve vastuvõtmist, oli riiklikult tähtsa küsimusena Riigikogus arutelu teemal “Rohepööre”. See on väga ilmekas näide, kuidas riigis viimased kümme või viieteist aastat asju on aetud – jagame raha omavahel ära ja siis räägime rahvale natuke rohelist juttu. Veel päev enne eelarve vastuvõtmist lükati majanduskomisjonis laua pealt prügikasti uue põlevkiviõlitehase rajamise vastane petitisioon!

Neoliberaalsus kui katk

Taasiseseisvumise järel läks Eesti teiste idabloki riikidega sarnaselt radikaalse neoliberalismi teed, millega on kaasnenud ühiskonna kihistumine ja suur sotsiaalse ebavõrdsuse kasv. Eelmiste valitsuste otsuste kritiseerimisele lisaks oleks nüüd tarvis näha laiemat pilti ja otsida lahendusi, mis aitaksid meid paremasse homsesse.

Kuid riigis, mille rahandusminister ei kuula eksperte ja sõimab keskkonnakaitsjaid põmmpeadeks, on see pehmelt öeldes raskendatud.

Väidan, et lahendused on ammuilma olemas, neist rääkisid Rohelised 2007. aastal esimest korda Riigikokku pääsedes. Midagi sarnast korrati tänaselgi arutelul, kus lisaks koalitsioonile ka oravad ja sotsid hetkeks suu täis võtsid. Kuid nüüd oleks olnud küll viimane aeg hakata ka reaalselt tegutsema. See, et 2021 riigieelarve kliimamuutuste seisukohast nii lahja sai, on meie tulevaste põlvede seisukohast kriminaalne. Ka EAS-i ja Kredex-i rahade jagamine on läbipaistmatu ning paistab väga halb välja. Seekordsed regionaalsed investeeringud oleksid lausa naeruväärsed kui poleks tegu reaalse maksumaksja rahaga, mis on läinud vasakule.

Riigikapitalismi mutatsioonid

Riigieelarve miljonite ja miljardite hooletu “omadele” jagamine tekitab paratamatult hulga küsimusi. Miks jõuab julmale massimõrvarile mälestusmärgi püstitamine üldse maksumaksja raha jagamise ettepanekute hulka? Peale avalikku imestust lisati tolle mälestusmärgi püstitamiseks mõeldud 30 000 aga kiirelt hoopis lisaks abortide vastase ühingu 141 000-le eurole, mis tegelikult mõisteti 15413 inimese poolt hukka – raha saab MTÜ, millel pole ühtegi varasemat tegu ega ideepoegagi ette näidata. EKRE vaatest on see hea lahendus, sest raha jääb “perre” ja aitab partei valimiskampaaniat rahastada. Õiglustunnet riivavad otsused pole tõenäoliselt juhuslikud, vaid kattevarjuks mahukamatele sahkerdamistele. Selleks klopitaksegi vahtu teemadel, mis kütavad kirgi ja lõhestavad, aga kellegi elusid kuidagi paremaks ei tee.

Riigikapitalism, kus valitsus kasutab riigieelarvet sõpradele laenude, käenduste, aga ka otsetoetuste maksmiseks, on tänase koalitsiooni üks jubedamaid ilminguid. Loodetavasti toovad järgmised valimised muutusi ja valitsuse moodustavad värsked ja korruptsioonivabad jõud, kes keskenduvad reaalsete probleemide lahendamisele.

Äärmusi peaks vältima, aga muutust on vaja

Roheliste kaasjuht Kaspar Kurve osutas õigesti meie riigi häbiplekkidele – vaesusele ja jätkusuutmatult tagasihoidlikule sotsiaalkaitsele. Teadagi on parempoolses liikluses vasakpöörde tegemine keeruline ja ajakulukas. Teadlaste sõnul on aega paraku väheks jäänud. Napilt kümnendijagu, et päästa oma planeet, ilma milleta on täiesti ükskõik, kas oled parem- või vasakpoolne. Meie ees on kogu inimkonna suurim väljakutse – ellujäämine! Kuid lahendused ei seisne juba olemasoleva kapitali ümberjagamises ega vasakpöördes. Selleks, et maksimaalselt leevendada kliimamuutust ja ära hoida kliimakatastroofi halvimaid stsenaariume peame tegema hoopis õiglase üleminekuga rohepöörde.

Erinevalt rahandusministrist on aga siililegi selge, et täna pole kuigi arukas maksupoliitikaga saastetasudest mööda minna. Nagu teame, on Eesti riik aastaid ja heldelt subsideerinud põlevkivitööstust, mille üheks mõõdetavaks tagajärjeks – lisaks otsesele tervisekahjude tõusule – on moondunud turg, kohalike ettevõtete kahjustamine ja vaenuliku keskkonna tõttu välismaale lahkumine. Sellega juba kaotas Eesti hädavajalikke investeeringuid, hulga rohelisi töökohti, tulu ja olulisel hulgal kullast kallimat aega majanduse edendamiseks.

Tiivalöögid ajavad korstnasuitsu laiali

Aega tagasi ei teeni ja kaotud tulude tasateenimiseks ei piisa maksu protsendipunktidega mängimisest. Kogu Euroopa otsib aktiivselt võimalusi süsinikneutraalsele majandusele üleminekuks. Kuid erinevalt pika ajaloo ja sajandeid akumuleerunud (vahel ka kolonisatsiooni teel teenitud) kapitaliga riikidest pole Eestis sellist vara ja sellisel hulgal rikkaid inimesi, kes ainuüksi “vana rasva pealt” jaksaksid kogu riiki üleval pidada ning vajalikke muudatusi rahastada. Meil on heal juhul käputäis neid, kes on juba sündides rikkad. Täna poleks nende kõrgemast maksustamisest riigil kuigi palju kasu.

Eesti on olukorras, kus majandusliku seisu parandamiseks pole muud võimalust, kui end kiirelt fossiilsõltuvusest lahti haakida.See on kui raske ahel, mis ei lase Eesti majandusel tiibu sirutada. Lendu tõusmiseks on vaja lõpetada põlevkivitööstuse subsideerimine ning raha väljavool ja kehtestada õiglased, kliimareaalsust arvestavad saastemaksud ning suunata investeeringuid vaid kliimaneutraalse majanduse poole pürgiva tööstuse arendamisesse. See tähendab teadusinvesteeringuid, millega jätkusuutlikule majandusele tuult tiibadesse puhuda.

Maha ei jäta kedagi

Samal ajal peame kindlustama, et hääbuvatest süsinikumahukatest sektoritest vabanevatele töötajatele ja kogukondadele oleksid tagatud uued töökohad ja inimväärne tasu. Pea 25% eestlastest peavad ellu jääma vähemaga kui 560 euroga kuus. Koguni pooled meie pensionäridest – ja üksi elavatest eakatest lausa 80% – on pidevas vaesusriskis. Pensionärid küll said riigieelarvest väikese lisa, kuid tulumaksu tõstmine võib osadel kättejäävat summat hoopis vähendada, kuna pensionid ikka veel topelt maksustatud. Ka laste seis on täbar. Kokku elab suhtelises vaesuses 17% lastest. Kuid statistika on mõneti petlik, sest Ida-Virumaal on selles olukorras lausa 30% alaealistest ja Valgamaal iga teine laps! Ka üksikvanemad on hädas, kuid valitsus plaanib lastele makstavaid alimente ja toetusi vähendada. Omastehooldajate olukord vajab kiiret leevendust. Tänane sotsiaalkaitsesüsteem ei suuda tagada, et ühe pereliikme haigus ja töövõime kaotamine ei tähendaks, et töö tegemise peab lõpetama ka teine pereliige. See ei ole jätkusuutlik ja kurnab meie peresid ning kokkuvõttes kogu ühiskonda. Igas mõttes.

Eesti võimalused majanduse arendamiseks ja elanikkonna elujärje parandamiseks peituvadki ambitsioonikas ja sisulises rohepöördes, mille peamisteks veduriteks on teadusmahukas ja kliimasõbralik ettevõtlus, mille eelduste loomesse panustaks riik sama palju või ehk rohkemgi kui Euroopa Liit. Olulised valdkonnad, kus innovatsioon annab konkurentsieelise ja aitab tagada toimetulekut, on energeetika, toidutootmine ja kindlasti infotehnoloogia. Eesti peab fokusseerima oma tegevust. Olen nõus värske Riigikogu liikme Imre Sooäärega, kelle sõnul peaksime kiirendatult arendama roheideed kandvaid sektoreid ja saama roheliseks digiriigiks. Kuid riik on hoopis loorberitele puhkama jäädes laisaks muutunud.

Roheline laine liigub edasi

Rohepöördesse peavad kõik sektorid ja grupid kaasatud saama, aga oma valdkonna pioneere ei tohiks takistada. Skype tõi meid IT vallas maailma kaardile, edasi hoidis Eesti lippu kõrgel TransferWise. Pärast Kristo Käärmanni ja Taavi Hinrikuse edu nägime vendade Villigute triumfi ja viimane ükssarvik oli Pipedrive ning juba järgmisena võib-olla Veriff. Varsti on (loodetavasti) miljardilise väärtusega ettevõtteid Eestis nii palju, et ei suuda karjas enam sarvi kokkugi lugeda. Unistan, et sarnased eeskujud ja neile järgnevad lained leviks enam ka keskkonna valdkonnas ning kui ökokivi peaks kukkuma Ida-Virumaa järve, siis seda parem. Aga kui me veel fossiilkütuste subsideerimise ja surevate tehnoloogiate elus hoidmise arvelt jätame tulevikku suunatud investeeringud tegemata, ei näe me sellist transformatsiooni võibolla kunagi, sest aeg saab lihtsalt otsa. Mis oleks kui selle asemel, et püüda üksteist tulutult veenda kumb on õigem pool kas parem või vasak, keskenduks hoopis tulevikule ja liiguks edasi?