Öelge palun, kuidas siit edasi minna? Probleem karjub näkku ja lahendust justkui polegi.
Selveri parklas viskab poest koos pere ja sisseostudega väljunud pereisa autosse istudes oma suitsukoni asfaldile. Viiekordse elamu kolmanda korruse naaber viskab peale aknal suitsetamist sigaretikoni muru sisse. See pole tal esimene kord. Päeva jooksul koguneb tema akna alla kümneid konisid. Sealsamas, konihunniku kõrval, mängivad meie maja lapsed, kes näevad aknal suitsetava naabri harjumuspärast toimingut pealt.
Olukorrad, kus suitsetaja oma tegevusest tekkivad jäätmed laiale ilmale autoaknast või trammipeatuses kõrge kaarega "nautimiseks" tänavale lennutab, on Eestis kahjuks liigagi tavapärased. Suviti, kui pered rannamõnusid nautida püüavad, jääb väikelapsele liivas mängides näppu see sama koni. Tihti pole see koni mitte värskelt maha visatud, vaid teinud läbi pika teekonna maismaalt läbi sadeveesüsteemi merre ja sealt edasi rannaliivale. 2016 - 2018 läbi viidud uuringu tulemustest selgus, et 50 % kogu Tallinna territooriumilt merre jõudvast prügist moodustavad konid.
Päriselt ohtlik
See pole aga pelgalt esteetiline probleem, vaid omab ka laiemat keskkonna-, majanduslikku ja sotsiaalset mõju. Jäätmed kahjustavad otseselt merekeskkonda ja seal elavaid organisme, kellest osad satuvad peale jäätmete neelamist inimese toidulauale.
Probleem on lisaks ka selles, et suitsukonides olevad filtrid sisaldavad mikroplaste, mis imevad endasse erinevaid mürkaineid sh kantserogeene. Filtritesse imendunud mürk aga hakkab looma organismi sattudes eralduma, ohustades sellega nii kalade kui ka neid söövate inimeste tervist.
Suitsukonide filtritest eralduv mikroplast ja toksiinid on globaalne probleem, mille tõttu kannatavad kõik veeolendid, aga ka keskkond üldisemalt. Mikroplast ja vähkitekitavad mürgid jõuavad lõpuks ka inimeste endi toidulauale ja kahjustavad meie tervist.
Statistika kohaselt haigestub tubakatoodetega seotud haigustesse 3000 ja neisse sureb igal aastal 2000 inimest (5-6 inimest päevas!). Väikse Eesti kohta on see väga suur ja muretsema panev arv, mis igal juhul nõuab suuremat riigipoolset aktiivsust ennetustöös ja sõltuvusravi tõhustamisel. Ka koroonapandeemia võiks suitsetajaid innustada, sest on avastatud, et suitsetamisest tekitatud terviseprobleemid on seotud COVID-19 raskema kulgemise ja suurema suremusega.
Lisaks tervisekahjudest tekkivatele kuludele, kulub palju rahalisi vahendeid konide koristamiseks avalikust ruumist ja rannaliivast välja filtreerimiseks. See on aeganõudev protseduur, mille me maksumaksjatena ühiselt kinni maksame, olgugi, et suurem osa meist ei viska prügi maha ja isegi ei suitseta.
Kes pakuks lahenduse?
Aga mida siis teha? Kuidas vähendada konide merre sattumist ja vältida selle protsessi negatiivseid tagajärgi? Probleemi ju poleks, kui kõik suitsetajad oma suitsufiltrid selleks ettenähtud kohta paneksid või üldse loobuksid suitsetamisest. Kuid ilmselgelt on seda liiga palju loota ja üht toimivat lahendust polegi. Eesmärgi nimel peaks korraga rakendama erinevaid meetmeid.
Selge on see, et tagajärgedega tegelemine on ühiskonnale alati kallim kui ennetus. Kindlal kohal on noortele suunatud teadlikkuse kasvatamise kampaaniad suitsetamisest hoidumisest ja professionaalne abi juba suitsetavate inimeste sõltuvusraviks.
Kas oleks imelik, kui tootja mõtleks läbi oma toote elutsükli ning disainiks selle nii, et osi oleks võimalik taaskasutada ja ringluses hoida. Miks ei korralda tubakatootjad ise suitsukonide kogumist?
Kas oleks ülekohtune, kui toote kasutamisest tekkivate kahjude korvamise eest vastutaks tootja ja laekuvat tubakaaktsiisi kasutataks sihipäraselt, mitte niisama riigikassa täiteks?
Raha ju justkui oleks
2019. aastal laekus maksu- ja tolliametile 230 500 000 eurot tubakaaktsiisi, millest teatud osa võiks riik suunata kohalikele omavalitsustele seonduvate keskkonnakahjude likvideerimiseks, jäätmete liigiti kogumise tõhustamiseks ja reovee filtreerimise parandamiseks. Samal ajal peaks senisest enam reguleerima suitsetamist avalikus ruumis ja tõhustama järelevalvet prügistajate suhtes. Peaks olema selge, et konide loopimine kõnniteele või murule pole sotsiaalselt aktsepteeritav käitumine.
Loodetavasti valivad aina enamad inimesed Eestis tubakavaba elu ja need, kes valivad teise tee, iseenesest mõistetavalt ei reosta oma tegevusega meie ühist olemise ruumi. Ning järgmine kord, kui ontlik majaelanik lastele hoovis lillede noppimise eest sõnu peale lugema hakkab, võiks ta selgitada hoopis täiskasvanutele, et konide koht on prügikastis.
Aga kui see ei aita? Mõtleme kaasa, et mis on üldse variandid? Singapuri lahenduste jaoks, kus vitsad peksavad vastu rahakotti, on Eesti ühiskondlik korraldus liialt teistsugune. Eks ole meil niigi keelde ja piiranguid väga palju. Kuidas muuta ühiskondlikke norme nii, et koniloopija tabamise korral vähemalt häbist punaseks läheks?
Artikkel ilmus Eesti Päevalehes 16.05.2020