Ükski endast lugupidav ja ajaga kaasaskäiv professionaalne organisatsioon Euroopas ei saaks endale lubada nii ebamoraalsete ja kliimavaenulike ettepanekute tegemist kui Eesti metsa- ja puidutööstuste liit.
Oma pöördumises toob liit üheselt välja vajaduse saada riigilt luba hooajaliste- ja kaitsepiirangute kaotamiseks raietegevuse hoogustamise nimel.
Maakeeli tähendaks see seda, et riik peaks loobuma riigi metsas kehtestatud pesitsusaegsest raierahust ja kaotama kaitsealasid, et meie metsi saaks raiuda aastaringselt ja piiramatult.
Selline ettepanek näitab, et organisatsioonil puudub igasugune keskkonnaeetika ja moraal, mis välistaks kevadised linnupoegade tapatalgud ja kriisist niigi tugevalt pihta saanud Eesti turismisektori veelgi suuremat kahjustamist.
Teises ettepanekus leiab liit, et ajal, mil erasektor puiduhinna odavnemise tõttu raiet vähendab, peaks riik puidu odavat hinda hoopis raiemahtude suurendamisega kompenseerima.
Kas see ongi väidetavalt Eesti kõige kaasaegsemas tööstussektoris tegutseva ärimehe loogika?! Liidu seisukohast võiks riigi vara sisuliselt riisuda ja tulevastele põlvkondadele päranduseks mõeldud metsad odavalt maha parseldada?
Kuigi esimene ja teine ettepanek teevad kolmandale pika puuga ära, väärib ka see meie tähelepanu. Selles ettepanekus ütleb Nigul, et rohelepet aitaks täita teede ehitamisega metsadesse, põhjusel et sealt saaks praegusest veelgi suuremaid puidukoormaid välja vedada.
Tule taevas appi, kas tõesti ei näe Nigul, millises seisus on paljud inimeste tavaliikluseks mõeldud teed ja leiab, et riigil oleks hoopis õigem investeerida metsa alla teid rajades? Kuidas on võimalik, et puidusektoris tegutsev eesrindlane ei tea, et veel intensiivsem metsaraie annab kliimakriisile hoopis hoogu juurde ja kokkuvõttes mõjub majandusele veelgi laastavamalt, kui praegune koroonakriis?
Ainus mõistlik ja isegi väga õige ettepanek selles pikas ahnuse ja labase rohepesu manifestatsioonis on soovitus nõuda riigi ehitushangetes betooni asemel puitu ja toetada valdkonna teadusuuringuid. Kuid teiste ettepanekute puhul soovitan tungivalt metsa- ja puidutööstuse liidul konsulteerida mõne Eestis tegutseva keskkonnaorganisatsiooniga või võtta oma palgale keskkonnaeetika nõunik.
Artikkel ilmus Eesti Päevalehes 21. 05. 2020