Globaalne teadusüldsus on konsensuslikult juba aastaid selgitanud, et inimesed vajavad ellujäämiseks looduskeskkonda ning looduse hävitamise asemel peame seda hoidma ja isegi taastama.
Aina kuumematest suvedest põhjustatud liigsuremus, kliimamuutusest tulenevad looduskatastroofid ja otseselt looduskeskkonna hävitamise tagajärjel valla päästetud pandeemiad, on vaid mõned näited, mille tagajärjeks juba täna on miljardite inimeste surm ja triljonitesse eurodesse ulatuvad kahjud.
2020. aastast on Maailma Majandusfoorum hinnanud kliimamuutust suurimaks ohuks nii maailma majandusele kui ka ühiskonnakorraldusele laiemalt. Kliimamuutuse tagajärjel tekib planeedil puudus puhtast veest ja toidu kasvatamiseks sobilikust viljakast mullast andes põhjust rahutusteks ja sõdadeks ning pannes liikvele suuri inimhulki paremate elutingimuste leidmiseks. See protsess ongi juba käimas ning iga uus lageraie, raadamine ja muu ökosüsteeme hävitav inimtegevus, ükskõik millises planeedi punktis, annab kliimakriisile hoogu juurde.
Eestis on raiega kõvasti üle pingutatud
Mõned tõsimeelsed metsamehed on hakanud tunnistama, et Eestis on raiega kõvasti üle pingutatud ning on viimane aeg elurikkust hävitavatel lageraietel ja odaval toormel põhinev puidusektor kohandada keskkonnateadlikuks ja ressursisäästlikuks.
Aga osa puidutööstusest proovib siiani eirata ümberlükkamatuid tõendeid inimtekkelisest globaalsest kliimakriisist ja selle riskidest. Viimastel päevadel on kohalikud puiduärikad edastanud sõnumeid, et sõja tõttu tuleks Eesti metsade raiemahtusid kiiresti suurendada. Iseenesest on täiesti mõistetav, mis seda sädet puidutöösturite silmis lõkkele lööb, kuid ratsionaalsusest paistab see aina enam kaugenevat.
Küünilisus, mis lubab ära kasutada sõjast tingitud segadust oma isikliku rahakoti täitmiseks, pole enam üllatav. Veel mõned aastad tagasi tegi sama organisatsioon ettepaneku, et ajal mil erasektor puidu odava hinna tõttu raiet ajutiselt vähendab, peaks riigile kuuluva metsaraiet hoopis hoogsamalt raiuma. Lisaks nõudis Metsa- ja Puidutööstuse Liit, et riik loobuks riigimetsas kehtestatud pesitsusaegsest raierahust, kaotaks kaitsealasid ja ehitaks puidu väljaveo lihtsustamiseks metsade alla asfaltteid, et võimaldada aastaringset ja piiramatut raiet. Erametsas on ju sisuliselt lubatud võtta puid maha pesitsusajal nii, et verine tibupuder järel ja seda võimalust ka aktiivselt kasutatakse.
Nii halastamatult nagu kremli sissetungijad hävitavad ukrainlaste kodusid, paisates segi nende linnu ja külasid, tappes rahumeelseid Ukraina elanikke ja nende lapsi, tegutseb ka puidutööstus pesitsusaegses metsas. Kas neil, kes ei hooli väiksest linnustki, võiks jätkuda kaastunnet ligimese suhtes?
Sõda Ukrainas ei tohi tuua ettekäändeks loodusressursside raiskavaks ekspluateerimiseks
Vene vägede Ukrainasse tungimise järel lausus Euroopa Komisjoni esinaine Ursula von der Leyen Euroopa Parlamendi täiskogul, et agressorile kehtestatud piirangud maksavad ka meile kallist hinda, aga me oleme valmis seda maksma, sest meie vabadus on hindamatu. Von der Leyen rõhutas, et kõik tänased investeeringud peavad tagama tulevikus meile suuremat sõltumatust. Ainus võimalus energiasõltumatuse saavutamiseks on kiirendada üleminekut taastuvenergiale. Kas elurikkuse hävitamine läbi Eesti metsade lageraie annab meile tulevikus suuremat sõltumatust?
Eesti Keskkonnaühenduste Koda (EKO) edastas oma eilses avalikus pöördumises valitsusliikmetele ettepanekud, mis aitavad samaaegselt leevendada nii Venemaa agressioonist Ukrainas tekkinud olukorda kui tegeleda ka keskkonnaseisundi parandamisega. Need ettepanekud lähtuvad faktist, et keskkonnakriisi lahendamise edasilükkamine vähendab iga inimese julgeolekut.
Nelja punkti hulgas on ka strateegiliselt olulised ettepanekud energiasõltumatuse suurendamiseks ja puidutagavara jätkusuutlikuks majandamiseks.
Neile, kellele globaalne kliimakriis on seni jäänud kaugeks ja arusaamatuks, peaks sõda Ukrainas meelde tuletama, et oma metsi tuleb kaitsta, sest võib tulla aeg, kui peame esivanemate kombel ise metsast vaenlase eest kaitset otsima.