Rohelistena tervitame, et Euroopa Liit on säilenõtkuse saavutamiseks sõnadelt tegudele üle minemas. Kuumalained Hispaanias ja üleujutused Saksamaal, Küprose tulekahjud ja äärmuslikud ja püsiva üleujutuste riskid Euroopa rannikul on teinud vaieldamatuks, et kliimamuutus ja bioloogilise mitmekesisuse vähenemine on juba toimumas ja mõjutamas meid kõiki. Suurim väljakutse on hoida planeedi temperatuuri tõus 1,5 kraadi piires ja tagada inimestele elamisväärne planeet.
Ökotsiidi pidurdamiseks on vaja tegutseda aga veelgi kiiremini, kui Euroopa Liidu praegune rohepöörde kava ette näeb. Kivisöe ja ammugi põlevkivi põletamine tuleb täielikult lõpetada aastaks 2030. Selle tagaks püsiv süsinikukvoodi hind üle 60 euro tonni heite eest (praegu umbes 50 EUR/tonn). Üleminek süsinikuneutraalsetele elektri- ja vesinikusõidukitele peab olema kiirem: fossiilkütuseid põletavate sõidukite esmamüük tuleks keelustada mitte aastast 2035, vaid 2030, sest tehnoloogilised võimalused selleks on olemas.
Euroopa Liidu otsus kehtestada süsinikumaks lennukikütustele ja maksustada imporditavad tooted vastavalt nende tootmisest põhjustatud süsinikuheitele on ainuõige. Sellel otsusel on globaalne mõju, sest ka Euroopa Liitu eksportivad riigid, nagu Hiina, Venemaa ja Türgi peavad konkurentsis püsimiseks vähendama oma tööstuse süsinikheidet. Kuid seejuures on oluline vältida sotsiaalset ebavõrdsust, mis ohustab ebaproportsionaalselt just madalama sissetulekuga leibkondi. Siinkohal tasub tõsiselt kaaluda roheliste ettepanekut, et laienevast süsinikuturust saaksid kodanikud ka otsest, rahalist tulu. Kliima aspektist võib see olla veidi ohtlik tee, sest võimaldab saastamise muuta nö. heategevuseks, aga kui börs on üle-euroopaline ja dividendid kodanikele jagatakse liikmesriikide poolt, on sel üsnagi progressiivsel mõttel jumet.
Selge on see, et Brüsseli suunistest üksi ei piisa Euroopale vajalikke muutuste elluviimiseks. Iga ELi liikmesriik peab võtma vastutuse rohelise kokkuleppe õnnestumise eest. Nii ka Eesti. Riiklike siduvate eesmärkidega lahendusi ei tohiks asendada ülalt alla Brüsseli ettepanekutega. Valitsus peab tagama inimeste võrdse kohtlemise ja hoolitsema selle eest, et Eesti elanikud tunneksid end kaasatuna ja tulud oleksid ühiskonnas võrdsemalt jaotatud ja et toimuvatest muudatustest saaksid kõige rohkem kasu sotsiaalselt haavatavas seisus inimesed.
Juba praegu näeme teravat vastuseisu kõigi nende poolt, kes võidavad praeguse olukorra jätkumisest kõigeenam. Nende peamine tees on, et kliima päästmine on mõttetu, kui see mõjutab nende ettevõtte tegevust. Näiteks ERRi stuudios ütles pelleti ärimees Raul Kirjanen, et raiekeeld lindude kaitseks peab olema teaduslikult põhjendatud. Kas inimeste tapmise keeld peaks siis samuti teaduslikult tõestatud olema? Ma ei usu, et Kirjanen ja teised temasarnased, ei mõista, et kui planeet muutub elamiskõlbmatuks, pole meil mitte mingit majandust. Loodusele hingamisruumi andmisest on saanud oluline päästenöör meie enda tervisele. Mitte mingit toetust ei tohiks anda puude langetamiseks energia tootmise eesmärgil, sest sellel on otsesed kahjulikud mõjud meie metsadele ja nende liigirikkusele. Vaja on selgeid bioenergia kriteeriume, mis välistaksid metsade põletamise säästva energeetika pähe müümise. Pandeemia tuletas meile meelde, et majandus peab teenima elu, mitte vastupidi. Seda ei tohi kunagi unustada.