Samal ajal kui Rootsi peaminister (mees muide!) manitseb kogu ühiskonda lõpetama naistevastast vägivalda, peab Eesti peaminister taluma riigikogus olevate meeste soopõhist mõnitamist ja töökiusu - ka see on vägivald.
Kurb, et meie ühiskonnas väärikus ja võrdõiguslikkuse elementaarseks pidamine on niivõrd ebaoluline, et ka parlamendis puudub mõnedel meestel sisemine kontroll ning austus peaministri vastu, kui tegemist on naisega. Kahjuks oleme oma riigiga selles punktis, kus hulga rahulolematute inimeste protestimeeleolu tõttu on riigikogus koha leidnud ka kibestunud vanameeste punt. Neid on seal varemgi olnud, kuid nüüd on neile lausa ühiskondlik tellimus.
Jäi üksnes geiseks
Valitsuses olles näitasid konservatiivse rahvapartei juhid oma võimetust inimestele oluliste teemade vedamisel ja valijatele antud lubadusi ei suudetud täita. Rail Balticu projekti õigetele rööbastele suunamise ja metsade hävitamise peatamise asemel ülbitseti looduskaitsjatega ja noriti nõrgematega tüli. Paistis, et tegelikult polnudki plaanis midagi vajalikku korda saata ja peamine, millest räägiti, oli geiseks. Ütleb ka vanasõna, et näljane räägib ikka leivast.
Nüüd peale valitsusest välja pudenemist, kui Helmede iga näpumärk ei jõua suure sensatsioonina väljaannete esikülgedele, püüavad ka teised tuntust kogudes EKRE hiilgust taastada. Ja see näib töötavat. Kuigi võib-olla tahaks mitte reageerida ja EKRE feimi mitte kasvatada, kiusajat vastutusele võtmata jätta ei tohi. Vastasel korral arvavad ka teised kalle grünthalid, et selline käitumine on igati okei.
Kommentaariumites paistab silma, et osa inimesi üritavad Grünthali kiusaja-käitumist õigustada sellega, et ka teiste erakondade liikmed on omale labast käitumist avalikult lubanud. Tõepoolest, need on olnud täiesti arvestatavalt ebakohased ning kahjustanud kogu Eesti poliitika niigi üsna kehva mainet. Igas parteis leidub mõni kuldsuu, kuid kas ta just parlamendi liige peab olema, on muidugi küsitav.
Kuigi EKRE võiks oma renomeed veidigi puhastada vääritult käitunud saadiku väljavahetamisega, on see võimalus kaduvväike. Tõelised machomehed ei saa ju endale vea tunnistamist lubada, seda enam, et vana Helme ise on kõrvalpingis sarnase käitumisega eeskuju andnud. Kes siis ei mäletaks Mart Helme kommentaari Kaja Kallase jakinööpidest!
Mürgise mehelikkuse ohver
On võimalus, et Grünthali puhul on tegu nii ohvri kui kiusajaga samas isikus - nagu mitmed vägivallaohvrid kahjuks sageli on. Kes on ise üles kasvanud mürgise mehelikkuse õhkkonnas ning seepärast kannatanud, võib hiljem ka ise kahjuks samasugust käitumist viljeleda - sest ta ei oska teisiti, see on tema jaoks norm. Mitmetest uuringutest on välja joonistunud, et ka vägivaldne käitumine töökohal on tihti põhjustatud isiklikus elus esinenud probleemidest ja rahulolematusest. Kunagisest koolikiusajast - kui ta vahepeal ise abi ei saa ja midagi muud ei õpi - võib kasvada töökiusaja.
Too peaministrit naeruvääristada üritav kommentaar riigikogu saalis seda nimelt oligi: töövägivalla üks avaldumisvorme ehk ehtne töökiusamine.
Euroopa Elu- ja töötingimuste parandamise fondi poolt korraldatud uuringust The European Working Conditions Survey, mis keskendus töövägivalla uurimisele 31 Euroopa riigis, selgus et enamikes riikides satuvad naised kiusamise või ahistamise ohvriks sagedamini kui mehed.
Mehed peavad muutuma
Mõned päevad tagasi tegi Rootsi peaminister Stefan Löfven FB-pöördumise, millega kutsus mehi aktiivselt naistevastast vägivalda märkama ja sellele vastu astuma. Ta ütles muuhulgas seda, et selleks, et meeste naistevastane vägivald lõppeks, peavad mehed muutuma. Ta ütles ka seda, et naiste vastu vägivaldne mees on alati kellegi poeg, vend, sõber või kolleeg ning et tõeline mehelikkus pole peksmine ega ahistamine. Lisaks kutsus peaminister vägivalla ja ahistamise osas pilku mitte ära pöörama, vaid hoopis häirekella lööma.
Kahju, et kolmapäeval riigikogu istungit juhtinud Jüri Ratas peaministri suunas toimunud rünnakule vajaliku rangusega ei reageerinud ning kolleegi ja kõigi teiste töökiusuohvrite kaitseks välja ei astunud. See oleks saatnud vajaliku signaali laiemalt ühiskonda.
Olen ikka mõelnud, et mil määral võib kibestunud papide õeluste ja lapsuste taga olla alkoholilembus. Äkki oli rahvasaadik Kalle Grünthalil lihtsalt "keel pehme"?
Vähem alkoholi
Rohelised tegid juba 2019. aastal ettepaneku tagada eelnõude hääletustel otsuste kõrgeim kvaliteet kuulutades Riigikogu istungid ja hääletused alkoholivabaks, kontrollides selleks vahetult enne istungeid rahvasaadikute joovet. Kahjuks on alkoholi müük riigikogus siiani lubatud ja parlamendi liikmed võivad istungitele laekuda otse hommikuse konjakipitsi tagant.
Kokkuvõttes pole mitte mingit vahet, kas tänane peaminister isiklikult meeldib või mitte. Selline labane käitumine riigikokku lihtsalt ei sobi. Kuigi viimasel ajal on jäänud teistsugune mulje, pole riigikogu saal mingi külapoe tagune, kus kogunenud seltskonna ees oma kasvatamatust demonstreerida. Täiskasvanud inimene, riigikogu liige, peab igas olukorras oma väärikust säilitama ja suuvärki kontrollima.
Artikkel ilmus Päevalehe Poliitikolumnisti sarjas 24.04.2020