Alles nädalapäevi tagasi käis mööda Eestit ringi seltskond pintsaklipslasi, kelle üheks peamiseks sõnumiks on loosung, et naised peaksid rohkem lapsi sünnitama hakkama.
Kuid samas pole need parteid aastaid teinud sisuliselt midagi selleks, et juba olemasolevad lapsed rongavanematelt alimendid kätte saaksid. Uuendatud andmete kohaselt ulatus nende koguvõlg oma lastele 2016. aasta seisuga 14,5 miljoni euro asemel hoopis 52 miljoni euroni.
Nüüd proovivad need poliitikud veenda avalikkust, et laste elatusmiinimumi peaks üldse kärpima, praeguselt 292-lt eurolt ehk poolelt kuupalga alammääralt kaks korda väiksemaks, ehk 170 euroni kuus.
Samal ajal tõusid nende endi, presidendi ja teiste kõrgete riigiametnike palgad hüppeliselt. Valitsusliikmete palgad tõusid koguni 419 eurot kuu kohta, sh ka iibeministri oma, kelle kuutasu on nüüdsest lausa 5662,50 eurot.
Suunatud „uuring"
Meie vaprad ja ilusad rahvuslased korraldasid isegi kahtlase sisuga uuringu, mille tegelikuks eesmärgiks näib olevat rongaisade säärte kaapimine ning lapse ja üksikvanema veelgi suuremasse kitsikusse surumine. Milleks muidu kulutada raha uuringule, millega otsitakse põhjendusi, kuidas juba praegu suhtelises või absoluutses vaesuses elavate perekondade lapsed veelgi vähemaga ellu peaksid jääma?
Mitmete muude absurdsuste kõrval on uuringus arvestatud näiteks rinnapiima kuluks 0 eurot! Uuringu koostajad eeldavad, et naine on lapsekandmise masin, mis toodab järeltulijale piima eimillestki (Tervise Arengu Instituut ja Eesti Ämmaemandate Ühingu rasedatele ja imetavatele emadele mõeldud toitumissoovitustes on kirjas, et naiste toiduenergiavajadus suureneb rinnaga toitmise ajal +2100-2650 kJ/ 500-650 kcal).
Ei tule vist kellelegi üllatusena, et suurem osa neist vanematest, kes lapsi üksi kasvatavad, on naised. Statistika kohaselt on üksikemasid enam kui 90% kõigist Eesti üksikvanemaga leibkondadest ja kõigist elatisvõlglastest moodustavad mehed koguni 96%.
Põhimõtteliselt ei maksa
Reaalsetele numbritele vaatamata ilmuvad iga kord, kui alimentidest räägitakse, välja põhimõttekindlad isased, kes teatavad, et nad ei maksa oma lapsele elatist põhimõtteliselt, kuna puudub kindlus, et raha päriselt lapse vajaduste katmisele kuluks.
Justiitsministeeriumi uuringus räägitakse isegi neist "vaestest isadest", kes küll ei jaksa elatist maksta, kuid kes sellele vaatamata jaksavad lapsi aina juurde eostada ja tuua järgmisi lapsi ettekäändeks, et eelmistest kooseludest sündinud laste eest vajalikul määral hoolt mitte kanda.
Võibolla peaks riik välja töötama jõuliste sekkumismeetmete rakenduskava ja pakkuma kurnatud seemendajatele riikliku meetmena vasektoomiat ehk seemnejuhade katkestamise protseduuri?
Ning et kõik lapsed oleksid virelemise miinimummäära järgi õiglaselt toidetud, peaks Vabariigi Valitsus jagama lastele vastavalt vanusele ja kaloraaži arvestavalt toiduainete talonge?
10 000 hüljatut
Kõlab ehk radikaalselt, aga minu arust on radikaalne hoopis see, et 1,3 miljoni elanikuga väikeriigis on ikka veel 10 000 last (tõenäoliselt on neid veelgi rohkem) ja nende ema, kelle nii füüsiline kui vaimne tervis ning võrdsete võimaluste tagamine ei lähe mitte kellelegi korda!
Kui Eesti riik vähemalt retoorikas panustab väga palju mõtteviisile, et iive on kohutavalt oluline, kuna meil on vaja kaitsta oma väikest rahvuskultuuri ning meil ju isegi iibe suurendamiseks ministrikoht loodud, siis oleks oluline, et meie inimesed saaksid õnnelikumaks. Õnnelikud inimesed soovivad perre rohkem lapsi, sest neil on kindlustunne, et nad saavad eluga hakkama. Selleks peavad ka inimesed päriselt teadma, et lapsed on ühiskonda oodatud. Aga kui iiberetoorikaga ei kaasne lastekasvatamise tegelikku väärtustamist, siis ei teki soovitud mõju.
Juba praegu näeme, et praktikas ei kaitse seadused üksikvanemaid ja nende lapsi. Sisuliselt on tegemist üksikvanema karistamisega. Nagu varem mainitud, enamasti on see siiski üksikema, keda pere lagunemise eest karistatakse.
Üksikvanemal on väga palju raskem leida tasuvamat töökohta, välja puhata, leida aega ükskõik mille muu kui ellujäämise jaoks. Üksikvanemal on ka väga palju raskem leida uut partnerit - tal lihtsalt ei ole oma aega, et partneri otsingutega tegeleda, ta ei liigu ringi ning enamasti on üleväsinud ning depressioonis. Õnnelikkusest on asi kaugel.
Depressiivne üksikema ellujäämismiinimumiga on pideva kriisi seisundis - niimoodi ei kasvata me ei selle ega järgmise generatsiooni õnnelikkust.
Sünnitage ja kaduge silmist
Selle asemel, et võtta oma riigi laste tuleviku eest vastutus, otsivad valitsejad hoopis viise, kuidas praeguseid vastutajaid veelgi leebemalt kohelda.
Tänaste valitsejate sõnum naistele on: "Naised sünnitage aga rohkem ja kui midagi pekki läheb, siis ise olete lollid, et elada ei oska!"
Varasemalt olen teinud ettepaneku rakendada elatisvõlgnikud ühiskondlikult kasulikule tööle, millega leevendada tehtud kahju. Praegune koroonaviiruse pandeemia hakkab üsna kiiresti välja tooma, et sotsiaalteenuste järgi on aina kasvav vajadus, sh ka eakate aitamisel igapäevastes toimetustes, mis noorematel ja tervetel konti ei murraks.
Koroonakriisi valguses on päevakorda tõusnud ka kodanikupalga rakendamise küsimus ja tõenäoliselt ei jää praegu toimuv viirusepuhang viimaseks. Pikemas perspektiivis loob kliimamuutuste süvenemine paratamatult soodsaid tingimusi järgmisteks kataklüsmideks, mille ohvriteks langevad kõige kaitsetumad ühiskonnagrupid.
Kõik lapsed väärivad head elu, olenemata sellest, millised on nende vanemate majanduslikud võimalused või eetilised tõekspidamised. Mis oleks, kui Eesti riik hoolitseks nende laste eest, kellel praegu pool elatisrahast saamata jääb ja maksaks neile kodanikupalka, mis poleks väiksem kui pool Vabariigi valitsuse
kehtestatud kuupalga alammäärast. Selline igakuine tugi aitaks praeguse olukorra leevendamisele palju kaasa. Üksikemade ja nende laste elu ei peaks olema pidev kriis.
Artikkel ilmus Eesti Päevalehe veebis 28.03.2020