Seitsa aastat tagasi kirjutasin suurekaliibrilistest metsavarastest. Kirjutama innustasid toonased metsanduspoliitilised otsused, mis Eesti rahvale kuuluva metsa tagavara ja kvaliteeti veelgi suurema hooga kahandama hakkasid. Selleks ajaks oli Riigikontroll juba 10 aastat viidanud erinevatele puudustele RMK töös, sh ka sellele, et kehtivate raiemahtude juures ei olnud võimalik säilitada metsaökosüsteemi head seisundit. Riigikontroll pidas kahetsusväärseks, et Keskkonnaministeerium riigivara valitsejana ei ole riigimetsade majandamist hoolikalt analüüsinud ega loonud õiguslikku raamistikku, mis tagaks jätkusuutliku majandamise.
Kui toona oli selge, et RMKs tegeletakse ettevõtlusvabaduste laiendamisega meie ühise elukeskkonna arvelt, siis nüüd näeme täpsemalt, et tegeletakse valitud ettevõtjate soosimisega teiste ettevõtete ja laiemalt kogu Eesti majanduse konkurentsivõimet kahjustades.
Viimase riigikontrolli auditi kohaselt ei saa puidu eest kõrgemat hinda pakkuv ettevõte RMKga kestvuslepingu sõlmimiseks odavamate pakkumiste ees eelist ja pakkumised, mis ületavad keskmist kaalutud hinda enam kui 15%, lükatakse lausa tagasi või vähendab RMK ise ettevõtte poolt pakutud hinda 15% võrra. Mis turuloogika see on?
Kahe ettevõttega oli aastatel 2011–2014 sõlmitud kolm salajast eelkokkulepet, mille sõlmimiseksl puudus RMKl seaduslik alus. Auditi kohaselt lepiti kokku mitmetes eritingimustes ja selles, kui palju ja millise hinna eest puitmaterjali müüakse. Hiljem vormistati salajased eelkokkulepped kestvuslepinguteks, mis tagasid ettevõtetele võrreldes teiste samal perioodil ja sama sortimenti ostnud kestvuslepingu klientidega, stabiilselt madala hinna koguni viieks aastaks. Vabariigi Valitsuse kabinetiotsuse alusel sõlmiti ühe ettevõttega isegi 15-aastane kokkulepe, mis võimaldas selle aja jooksul osta riigilt metsamaterjali soodsama hinnaga. Riigikontrolli sõnul toob selline praktika peale ebavõrdse kohtlemise kaasa nii korruptsiooni- kui ka keelatud riigiabi andmise riski ning võimaliku kasumlikkuse vähenemise.
Riigikontroll soovitab auditis Kliimaministeeriumil anda Riigimetsa Majandamise Keskusele suunis loobuda kestvuslepingute sõlmimisest konkurentsi piiravatel tingimustel ja korraldada kestvuslepingute sõlmimine avaliku enampakkumise kaudu.
Kas selleks, et Riigimetsa Majandamise Keskus ei sõlmiks lepinguid riigitulundusasutuse jaoks kahjulikel tingimustel/ei riisuks riigi vara, tuleb tõesti teha eraldi määrus?? Metsaseadus juba praegugi ütleb, et metsamaterjali müümisel peab tagama, et selle eest saadakse harilikule väärtusele vastavat tasu ja riigivaraseaduse kohaselt tuleb riigivara müües maksimeerida kasu ning vältida kahju saamist.
On absurdne ja kohutavalt piinlik, et Euroopa Liidu liikmesriigis, mis turundab end digiriigina, peab riigikontroll riigi ettevõttele läbipaistvuse suurendamiseks paluma kehtestada müügilepingute dokumeteerimise nõuded ja sõbralikult soovitama lepingute sõlmimine elektroonilisse keskkonda üleviimise kaalumist.
Kuidas üldse on võimalik, et see juba nii pole? Ilmselt ei tohiks olla küsimus digipädevuste puudumises kuna seda eeldatakse juba pikki aastaid kõigilt tippametnikelt.
Aga digioskuste mitterakendamisestveelgi piinlikum on RMK juhtide reaktsioon. Kui RMK jätkab probleemi eitamist ja paku välja selget, ühiskonna õiglustunnet arevestavat lahendust, visatakse koos usalduse kaotusega kogu senine RMK halva maine parandamise protsess prügikasti.
Riigikontroll toob selgelt välja, kuidas riigiettevõte seadust rikub. Nii ilmse, vaba turu toimimist ja ausaid ettevõtteid ja Eesti majandust kahjustava rikkumise eitamine avaliku vara haldurilt on selgelt probleem. Mis eeskuju see kodanikele annab ja millise sõnumi saadab?
Seadused on täitmiseks valikuliselt?
Kuidas valitsusliikmetel ja meil seadusandjatena on moraalselt võimalik rääkida üleväljakärbetest ja järjekordsetest laiapõhjalistest maksutõusudest, kui riigimetsamajandamise keskus riigivara haldurina salasobinguid sõlmides meie ühisvara riisumises osaleb? Liitun siin Ingrid Semback Hõbemägi küsimusega Urmas Vaino postituse all: “Minu jaoks kerkib siit ka küsimus, et kui riigile luuluv ettevõte ei täida seadust ja tekitab riigile kahju, siis miks peab eraettevõtja seda täitma? Kas seadus on üks kõigile või on riigifirma kuidagi ülimuslik?”
Seisus, kus igaüks peaks andma endast parima, et toetada meie omariiklust ohustava korruptiivse kuritegeliku režiimi tagasi löömist ja küsimus Eesti majanduse konkurentsivõimest on kõigi huulil, pole kuidagi vastuvõetav, et meie enda riigiasutus neid püüdlusi õõnestab ja ühiskonda demoraliseerib.
Kuhu on jäänud teistel puhkudel väga kiirelt toimetavate opositsioonipoliitikute hukkamõistvad sõnavõtud? Miks pole erakorraliselt kogunenud küsimust arutama Riigikogu korruptsioonivastane komisjon ja riigieelarve kontrollikomisjon? Mart Helme, Urmas reinsalu, halloo! Põhjus võib olla selles, et Riigikontroll auditeeris perioodi, mil keskkonnaministeeriumis toimuva eest vastutas erakond Isamaa, lisaks Pomerantsile oli keskkonnaministriks nüüdseks parempoolsetesse siirdunud Siim Valmar Kiisler. Auditist nähtub selgelt, et RMK on kestvuslepingute sõlmimisel
eelistanud osasid ettevõtteid teistele ja võimaldanud neil soodsama hinnaga pikaajalisi lepinguid. Eeliskohtlemise osaliseks said ka ettevõtted, mis olid seotud Raul Kirjaneniga, kes alles hiljuti Siim Valmar Kiisleri uut parteid helde rahaga toetas. On irooniline, et avalikult riigikapitalismi hukkamõistvad ja turu eneseregulatsiooni ülistavale parempoolsele erakonnale pole mingi probleem võtta vastu raha, mis on neile põhimõtetele ristivastupidisel teel saadud.
Miks vaikib konkurentsiamet?
Ma tõesti loodan, et tegu pole Tallinna Sadama laadse olukorraga, kus korrakaitseorganid ja asjaosased ametkonnad tegutsevad niivõrd aeglaselt, et rikkumine jõuaks aeguda. Kui Tallinna Sadama puhul oleks olnud üsna perspektiivitu saada tagasi varasid, mis riigilt rööviti, siis vähemalt rahalises mõttes võiks RMK salasobingutest tekkinud raha jälle nägemisel mingi võimalus olla kuigi kõiki selle käigus maha võetud metsasid see tagasi ei too. See aga tähendab, et näiteks Kirjanenil ei tohiks lasta oma firmat enne maha müüa.
Arvamusartikkel ilmus ERR portaalis 18.07.2024