Kuidas kivipõletajad ka ei pingutaks, on endised hiilgeajad sellest tööstussektorist igaveseks taandumas. Amokki jooksvad kaevandusettevõtted on ära kasutamas viimaseid õlekõrsi oma äride säilitamiseks. Hirmujutud Ida-Virumaa sotsiaalkatastroofist ja märatsevatest halli passiga töötutest kannavad vilja ning vaid loetud kuud pärast Pariisi kliimakonverentsi, langetataksegi põlevkivi kaevandus- ja saastetasusid märkimisväärselt, kirjutas oma mullusuvises artiklis ajakirjanik ja keskkonna-aktivist, nüüdseks Roheliste liidriks valitud Züleyxa Izmailova
Kuid on ilmne, et pikem perspektiiv puudub, isegi saaste- ja kaevandustasude vähendamine ehk riiklik subsideerimine ei päästa enam kedagi ja õudne lõpp terendab enam mitte väga kauges tulevikus.
Aga Viru Keemia Grupi juhid toovad saatuse kiuste lauale mõneks aastaks tallele pandud provokatiivse fosforiidi kaevandamise kaardi. Ideed kaunistatakse lubadustega suurtest kasumitest, mille kõik huvitatud, kuid ka alakoormatud osapooled agaralt üles korjavad. Loomulikult võtab kohe sõna kodumaine tagurlikkuse sünonüüm härra Anto Raukas isiklikult, kes oma aastataguses artiklis ütles muu hulgas: “Kaitsealadega on Eestis üle pingutatud. Me ei tohi kaevandada soode alt ja musta toonekure pesa lähistelt kilomeetri raadiuses. Kus on siin mõistuse hääl? Uus valitsus võiks korraldada endale paarinädalase loengukursuse looduskaitsest ja maavaradest, et ei korduks Nabala sündroom. Seda kaitseala ei loodud ju mitte sealse väheväärtusliku looduse kaitseks, vaid majandustegevuse, sealhulgas paekaevandamise takistamiseks ja eesti rahva vaesumisele kaasaaitamiseks.”
Lobitöö fosforiidi kaevandamise nimel ministeeriumis ja meedias
Näis, et tollane “uus” valitsus võttis grand old man’i juttu tõe pähe ning algaski kõva lobitöö. Kõigepealt hakati muutma olemasolevaid seadusi, et maapõue puudutavad küsimused üle viia mugavamasse haldusalasse Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumisse, kus siis veel ministriametit pidav Michal pihke hõõrudes ootamas oli.
Oma seisukohtade kinnistamiseks lasti meediasse jutte aina suurenevast globaalsest fosforiidi nõudlusest, millest peab katma üha paisuva inimpopulatsiooni toidu ja loomasööda kasvatamiseks vajamineva fosfaatväetise vajadust. Äsja ilmus aegunud vaadetega akadeemiku Anto Raukase sulest järjekordne fosforiidi kaevandamist ülistav lugu, milles ta märgib: "Fosfor koos lämmastiku ja kaaliumiga on üks kolmest põhilisest taimtoiteelemendist. Ja ükskõik kui palju me kõneleksime mahepõllundusest, pole põllumajanduslik suurtootmine ilma mineraalväetisteta võimalik."
Teadlaste sõnul elab 2050. aastal planeedil 9 miljardit inimest. Sellise rahvahulga toitmine tänapäevaste, konventsionaalsete põllumajandus- ja loomakasvatusmeetoditega pole nii või teisiti enam võimalik. Tulevikus on aina olulisem roll ressursside efektiivsel kasutamisel, toidu raiskamise lõpetamisel, biojäätmete kohalikul töötlemisel, vertikaalaiandusel, taastuvenergeetikal töötavatel kasvuhoonetel jms lahendustel. See pakub leevendust ka praegu veel suurele keskkonnakoormusele, mida põhjustavad ebatõhusad ja reostavad tööstused ning harjumused.
Pealegi räägib fosforiidi “puuduse” vastu fakt, et enamik praegu põllumajanduses kasutatavast fosforväetisest on veekogudesse leostumas, põhjustades sellega veekogude eutrofeerumist. See tähendab enamasti fütoplanktoni ja kõrgema veetaimestiku suurenenud produktsiooni ehk teisisõnu taimede ülemäärast kasvu ja sellega kaasnevat lagunemisprotsessi, mis põhjustab veekvaliteedi halvenemist, mõjutades negatiivselt kalade ja teiste veeloomade elukeskkonda. Samas on juba olemas tehnoloogiad, mis filtreerivad veekogudesse uhutavat fosforit nii, et seda on võimalik taimekasvatuses taaskasutada. See on märksa väiksema energiakulu ja ökoloogilise jalajäljega tegevus kui fosforiidi maasügavustest kaevandamine.
Nüüdisaegsed tehnoloogiad ja maheviljelusvõtted suudavad pakkuda jätkusuutlikke lahendusi
Aga mahepõllumajanduse kasutamine toidutootmises vähendab fosforivajadust veelgi enam, kuna sünteetiliste väetiste ja tõrjevahendite mittekasutamine tõstab orgaanilise aine sisaldust ja parandab mulla üleüldist kvaliteeti. Mis omakorda aitab taimi vajaliku niiskustasakaalu hoidmisel. Maaülikooli emeriitprofessori Anne Luige sõnul ongi kõige tähtsamaks eelduseks taimede edukal kasvatamisel muuta mullad orgaanilise aine poolest rikkaks, soodustades sellega muu hulgas ka mükoriisa moodustumist, mis aitab taimedel oluliselt paremini fosforit omastada ning mille tõttu väheneb fosforväetiste kasutamise vajadus veelgi enam. Arvestades seda, mis võimalusi pakuvad tänapäevased ja üha intensiivsemalt arendatavad tehnoloogiad ning nüüdisaegsed maheviljelusvõtted, on üsna keeruline näha ratsionaalselt põhjust, miks peaksime tegelema keerulise, kuluka ja mis kõige tähtsam, Eesti keskkonda ja joogivett reostava tegevuse – fosforiidi maapõuest ammutamisega.
Kas neil, kes väidavad, justkui fosforiidi kaevandamine võiks majanduslikus aspektist tulutoov olla, on näidata mõnd tasuvusanalüüsi või uuringut, mis seda väidet kuidagi toetaks? Või usaldavad nad oma kõhutunnet ja pankroti äärel ettevõtte meeleheitlikke ponnistusi oma eksistentsi fosforiidi abil veidigi pikendada?
Seniajani on riik näidanud end äärmiselt kehva tulevikuprognoosijana, paigutades miljardeid eestimaalaste teenitud eurosid (võrdluseks Eesti riigi eelarve on 8,8 miljardit eurot) hukule määratud projektidesse nagu Auvere, Utah, Jordaania, Estonian Air jne.
Dual Citizen’i globaalse rohemajandusindeksi järgi on Eesti Euroopa riikide hulgas viimasel kohal. Mis tähendab, et Eesti majanduse edendamine ressursitõhususe ja keskkonnahoiu suunas on halvim Euroopas. Tooraine maaks olemise suunda jätkab ka äsja vastu võetud maapõue strateegia, mis on suunatud eeskätt kaevandamise intensiivistamisele ja kaevelubade välja andmise lihtsustamisele ning ei paku lahendust hääbuvast põlevkivisektorist väljumisele.
Riik hoolitseb välise fassaadi eest, puudub igasugune plaan energiasektori ajakohastamiseks
Välismaailmale on jäetud muljet Eestist kui keskkonnasõbralikust ja edukast nutiriigist, päris elus näeme, et valitsev võimueliit esindab pigem tagurlikke vaateid, millel pole nutikusega vähimatki pistmist.
Ilus logo ja hea esmamulje on tähtsad, kuid on paradoksaalne, et kulutame tohutut energiat ja ressursse fassaadi ehitamisele, samas kui reaalsuses pole riigil välja käia ühtegi innovatiivset ideed oma elanikkonna probleemide lahendamiseks. Ainus au ja uhkus keerleb ühe palju haibitud plastikust kaardi küsitavate kasutusvõimaluste ümber. Samaaegselt kõva PR-programmiga ID-kaardi maailmale tutvustamisega võiks riik ka päriselt areneda. Võtta jõuliselt kasutusse taastuvenergia tootmise viise, mida edendavad Eesti ettevõtted oma tegevust kahjuks naaberriikidesse laiendama peavad, sest siinsed fossiilkütusetootjaid soodustavad seadused on kaasaegsele energiatootmisele rangeid arengupiiranguid kehtestanud.
Eesti tegelik arengutase on maailma avalikkuse ees vaikselt lahti rulluma hakanud. Euroopa eesistuja riigina saame suure tähelepanu osaliseks. Interneti ajastu võimalusi kasutades aitavad aktiivsed kodanikeühendused olulise info levitamisele jõudsalt kaasa. Võib loota, et sellele järgneb ka tegelik arenguhüpe, sõna kaasaegses ning keskkonda ja selle elanikke väärtustavas mõttes
Sest kui riigil puudub mingigi plaan energiasektori ajakohastamiseks, olles üks suurimaid saastajaid, ei aita enam ilusad looduspildid Eestit tutvustavatel veebilehtedel. Ja siis ei lähe kaua, et illusioonid rohelisest high-tech paradiisist kokku varisevad ja rusude alla jäävad.
Lisa: vaata filmitud videot keskkonnaministeeriumi korraldatud maapõue strateegia konverentsilt, kus endised majandus- ja taristuminister Kristen Michal ja keskkonnaminister Marko Pomerants nii mõndagi huvitavat poetavad.
Züleyxa Izmailova