Juulis Lääne- ja Lõuna Euroopas lõõsanud päike tõi neil päevil ligi 40 kraadise kuumuse ja kaasnev põud põletas maastikke ning vilja saagikus on vähenes. Teisipäeval, 19. juulil mõõdeti Heathrow lennujaamas 40,2 kraadi, mis purustas Suurbritannia senise kuumarekordi. Põhja-Aafrikas Tuneesias on kuumalaine ja tulekahjud kahjustanud riigi teraviljasaaki. 13. juulil tõusis temperatuur pealinnas Tunises 48 kraadini, purustades 40 aasta rekordi.
Põud kimbutab nii Aafrikat kui Euroopat
Inimesed vajavad piisavas koguses puhast ning ohutut joogi- ja olmevett – see on üldtunnustatud inimõigus. Temperatuuride tõustes kasvab vee tarbimise vajadus, sest 60% ulatusest veest koosneva täiskasvanud inimese keha kaotab higistades rohkem vedelikku. Isegi Inglise kuninganna enese valvurid ei saa ilma veeta läbi.
Kliimamuutusest tulenevad karmid ilmastikutingimused ei halasta kellelegi. Ainuüksi käimasolev kuumalaine on sundinud oma kodudest evakueeruma kümneid tuhandeid eurooplasi ja sajad on kuumusest tingituna erinevate terviserikete pärast surnud. Inimesed ja teised loomad on hukkunud ka maastikupõlengutes, mille kustutamiseks päästjad põrgulikes tingimustes eludega riskides ränka vaeva näevad.
Itaaliaski võideldakse viimaste aastakümnete suurima põuaga. Vesi jõgedes ja veehoidlates on kuuma tõttu kuivanud. Mitmed Itaalia piirkonnad on välja kuulutanud eriolukorra ja otsitakse vahendeid kasvava veekriisiga võitlemiseks. Vaid kahe nädalaga on Po jõe vooluhulk vähenenud poole võrra. Po läbib Itaalia põhjapiirkondi, kust tuleb umbes kolmandik kogu riigi põllumajandustoodangust.
Kuumalaine hävitab saaki
Drastiliselt vähenenud Po jõe vooluhulk ähvardab piirkonda, kus toodetakse koguni kolmandik Itaalia põllumajandustoodangust.
Miljoneid ida-aafriklasi ähvardab neil päevil näljasurm. Neli aastat kestnud rekordiline sademetepuudus on hävitanud põllumajandust Keenias, Etioopias ja Somaalias ning sõja tõttu Ukrainas on lõppenud ka teravilja importimine. Ja seegi on vaid piisake murepisarate meres.
Lõputu kasvu püüdlus lõplikul planeedil on julgeolekuoht
Nende pikkade kümnendite jooksul, mil teadlased on järjepidevalt kliimamuutuse hoogustamise ja sellest tuleneva laiaulatusliku mõju eest hoiatanud, pole poliitikud vajalikul määral tegutsenud. Otsuseid, mis aitaksid inimkonnal kliimamuutusega toime tulla, on pidevalt edasi lükatud. Näiteks pole infrastruktuurid rajatud ei tulvaveele, tormidele ega isegi kuumale ilmale vastu pidama.
Kui majandus on üles ehitatud lõputu kasvu soovile, siis tingimuste muutudes võivad süsteemi tööshoidvad osised rivist välja lülituda ja süsteem kui tervik hakkab lagunema. Globaalses mõttes on sama toimumas meile eluvõimaldava ökosüsteemiga. Inimtegevuse mõju loodusele on tänaseks nii laiaulatuslik, et meile harjumuspärast kliimat pakkuva loodusliku tasakaalu punkt on ületatud. Suurel skaalal tähendab see, et ekstreemsed ilmastikutingimused on aina sagedasemad, nende tõttu surevad aina enamad, toidu kasvatamiseks vajalik mullastik hävib, põhjustades toidupuudust ning nälja ja veepuuduses tõttu on aina suuremad inimmassid sunnitud otsima paremaid elutingimusi stabiilsema kliimaga riikides. Ma räägin pagulaskriisist 2.0, 3.0 jne.
Kriisid sagenevad
nälja ja veepuuduses tõttu on aina suuremad inimmassid sunnitud otsima paremaid elutingimusi stabiilsema kliimaga riikides.
Eesti omavalitsustes on veepuudus juba tõsiseks probleemiks
Maailm meie ümber on muutunud väga kiiresti. Kriitiliselt muutuv kliima ja loodusvarade ammendumine nõuab uut lähenemist. Ja seda enamikes ühiskonnale olulistes valdkondades. Alates hoonete ehitamisest ning energia tootmise ja tarbimise planeerimisest kuni inimeste igapäevaste käitumisharjumuste muutmiseni. Peamine, mille vastu eksitakse, on väärtuslike ressursside mõttetu raiskamine. Ka Eestis. Olukorras, kus planeedi ökosüsteem on kaardimajana kokkuvarisemas ja kliimasoojenemisest tingitud kuumalained ja põud hävitavad nii majandust kui inimelusid, on kunagi täiesti tavaline, väärtusliku põhjaveega muruväljakute ja peenarde kastmine, muutunud ebaratsionaalseks priiskamiseks. Kliimamuutus on kohal, see mõjutab inimesi üle kogu planeedi, siin ja praegu. Ärgem petkem endid, see mõju ei kao ega vähene, vaid kasvab ja aina kiiremini.
Kas ja kuidas me ühiskonnana nende muutustega oskame toime tulla, on riikide ja kohalike omavalitsuste otsuste küsimus. Lisaks Ida-Virumaale, kus põlevkivikaevandused on viinud vee inimeste kaevudest, kimbutab veepuudus hoogsalt kasvavat Viimsit, Harku ja Rae valda. Et vältida olukorda, kus muru kastmine või basseinide täitmise tõttu joogiveest puudu jääks on neis omavalitsustes põhjavee kasutamist hakatud piirama.
Trenditeadlikud aednikud ei planeeri juba ammu oma haljasalasid tühjadeks murukõrbeteks, mis palju niitmist ja ohtralt kastmist vajavad. Istutatakse vastupidavamat ja vähem hoolt vajavat püsitaimestikku, mis hoiab niiskust, pakkudes samal ajal liblikatele toidulauda ja pererahvale jahutavat varju. Tegijamad aednikud koguvad oma aia tarbeks sadevett ise ja hoolitsevad sellegi eest, et rajatud aias toimetavatel siilidel ja tolmeldajatel oleks samuti võimalus veest kosutust leida.
Igal juhul põhineb tuleviku säilenõtkus heal planeerimisel. Eesti linnade ja valdade tasandil võiks samuti rohkem mõelda sellele, kuidas kuumasaari mitte juurde toota ja neid hoopis vähendada, aga ka sellele, kuidas hoida ja rajada sellist haljastust, mis lisakastmist ei vaja.
Tänaseks peaks olema enam kui selge, et jätkusuutlik tarbimine pole üksikute ökoaktivistide kinnisidee, vaid riikide ja rahvaste julgeoleku tagamise ja majanduse toimimise põhieelduseks, mis toetab kliimamuutusega kohanemist ja aitaks aeglustada kliimakriisi süvenemise tempot ja selle mõju ulatust. See on iga inimese heaolu küsimus.
Muutma oma seniseid harjumusi ja hakkama arvestama loodusressursside varude piiratusega, peavad kõik. Olgu selleks suurel hulgal põhjavett tarbiv ja reostav ettevõte või andunud inglise muru fänn oma tagahoovis.
Artikkel ilmus 28.07.2022 Õhtulehes