Äsja jõudis maailma rahvaarv kaheksa miljardi inimeseni. Kas seda on planeedile liiga palju või tuleme toime, näitavad järgmised paarkümmend aastat. Tõsiasi, et keskkonna saastamine ja loodusressursside ületarbimine on planeedi ökosüsteemi tasakaalust välja viinud, ei ole enam ammu uudis. Kliimamuutus ja ülemaailmne elurikkuse kriis, mis tähendab elupaikade hävimist ja neid vajavate liikide kadumist igavikku, on reaalsus.
Eesti kahaneva rahvaarvu juures tunduvad need teemad võõrad ja kauged. Tõsi - meist igaühe käitumine mõjutab otseselt vaid meie enda kodust elukeskkonda. Küll aga mõjutab meid see, mis maailmas toimub ning meie majanduse edukus sõltub sellest, kuidas suudame keskkonnaalaste trendidele reageerida. Veelgi parem kui oskaksime neid trende õigesti lugeda.
Täna oleme üks madalaima ressursitootlikkusega riike Euroopas, meie majanduse ringsus on kõigest 3%, Euroopa keskmine aga 12%. See tähendab, et suur osa toormest läheb riigist välja väärindamata kujul ja siin tekib palju jäätmeid. Olukorras, kus ressursid on aina piiratumad, on nõudlus toiduainete, elektroonika ning riiete valmistamiseks kasutatava tooraine järele järsus kasvutrendis. Oleme selgelt sabassörkijad, ehk nõndanimetatud tooraine maa.
Vaja on uut majanduse strateegiat
See, et vajame uut jätkusuutlikumat majanduse strateegiat, ei ole uudis. 40 aastat on maailma teadlased hoiatanud kliima soojenemisega seotud probleemide eest. Kuid alles 2020. aastal hindas Maailma majandusfoorum globaalsete riskide raportis, et järgneva kümnendi suurim oht majandusele on riikide suutmatus kliima muutustega kohaneda ja selle mõju leevendada. Tarbimist õhutav ja prügi- ning tuhamägesid kasvatav lineaarne majandussüsteem (tooda-tarbi-viska ära) hävitab meie planeeti, kahandab elurikkust, põhjustab ühiskonnas erinevaid kriise ning on halb ka majandusele endale.
Kui keskmiselt toodetakse Euroopa Liidu riikides ühe kg loodusressurssidega 2,2 euro mahus toodangut, arvestades riikide ostujõudu, siis Eestis on sama näitaja 0,9 eurot. Eesti ressursitootlikkus ehk SKP ja materjali kasutuse suhe on Euroopa madalaim. Kuid fakt, et sama raiskavalt loodusvarade ja keskkonnaga ümberkäies seisame lisaks teistele kriisidele peagi silmitsi ka tooraine kriisiga, pole Eestis vajalikku reaktsiooni saanud.
Ringmajanduse kasvustrateegiast lähtudes võiks Eesti majanduse aastane lisandväärtus ulatuda sadadesse miljonitesse ning ettevõtete loodavad uued targad töökohad tõsta Eesti konkurentsivõimet laiemalt. Et mitte taas edu võimalusi mööda lasta peaks Eesti ringmajanduse edendamisel olema muutuste vedajaks. Seda momenti ei tohi maha magada.
Veel mõned aastad tagasi püüdis Eesti päritolu ettevõte Greenful (endise nimega Retex Panel) panna Eestis püsti tekstiilijäätmetest ehituspaneelide tootmist, kuid taas puudus riigil huvi ettevõttele vajalike regulatsioonide ja investeeringuid soodustava keskkonna loomiseks. Täna teeb ettevõte koostööd nii Soome kui ka Hollandiga ning järgmise viie aastaga on Greenfulist saamas maailma üks suurimaid tekstiilijäätmete taaskasutajaid. Greenful on seadnud eesmärgiks võtta aastaks 2027 ringlusse üle 500 000 tonni tekstiilijäätmeid, mis 15% Euroopa igal aastal tekkivatest kogujäätmetest. Paradoksaalsel kombel visati Eestis olmejäätmetesse 2020 aastal ligi 19 000 tonni tekstiil, millest eraldi koguda suudeti vaid 4000 tonni ja sellest jõudis taas ringlusse veelgi väiksem osa. Taaskord on Eesti paraja portsu otsa sattunud, sest juba kolme aasta pärast peame tekstiili teistest jäätmetest eraldi koguma ning prügimäele või põletamisse neid edaspidi enam saata ei tohi.
Kliimalepe toob investeeringud
CO2-neutraalse majanduse poole püüdlemine on loonud maailma kõige kiiremini kasvava turu: aastaks 2030 Pariisi kliimaleppes seatud sihtide saavutamiseks on vaja investeeringuid summas 90 triljonit USA dollarit. See on võimalus ka Eestil kliimamuutusega kohanemisse panustamisega oma jõukust kasvatada.
Näiteks teeb Hollandi valitsus koostööd teiste riigiasutuste, teadusasutuste, keskkonnaorganisatsioonide, tööstuse, ametiühingute, finantsasutuste ja muude kodanikuühiskonna organisatsioonidega, et leida toorainete targemaid ja tõhusamaid kasutusviise. Hollandi on võtnud eesmärgiks saada täielikult ringmajandavaks riigiks 2050. aastaks ja 2030. aastaks vähendada esmase tooraine tarbimist poole võrra.
Eestile eeskujuks olev Soome kappab juba 2016. aastast teerajajana jätkusuutliku majanduse ja kliimavõitluse eesliinil olles riikidest esimene, kes koostas kliimamuutusega kohanemiseks, heitkoguste vähendamiseks ja säilenõtkuse suurendamiseks ringmajanduse teekaardi, mis on aluseks riigipoolsete vajalike rahaliste vahendite suunamisel ja usaldusväärse majanduskeskkonna loomisel uute investeeringute ligimeelitamiseks.
Senised valitsuste otsused toetada energiatootmise reformimise asemel heitmeterohket põlevkivienergeetika monopoli, maksab meile praegu kätte kõrgete hindade ja teistest riikidest sõltumise näol. Selleks, et valitsus taastuvenergiale ülemineku osas kiiremini liigutama hakkaks, pidi Ukrainas algama täiemahuline sõda.
Uus väljakutse IT-sektorile
Eesti potentsiaal uute ringsete toodete ja ärimudelite arendamisel ja testimisel seisneb peamiselt IT-lahendustel põhinevatel mudelitel, kuna siin on juba olemas vajalik iduettevõtete ökosüsteem ja end rahvusvaheliselt tõestanud jagamismajanduse ettevõtted. Suur eduvõimalus on ka puidu- ja toidutootmises ning ehitussektoris. Eesti ressursitootlikkuse ehk riigi ringmajanduse üldnäitaja tõstmise võti seisneb riigi majanduse jaoks oluliste ressursimahukate tootmiste efektiivsemaks ja ringsemaks muutmises.
Seniste riigivalitsejate saamatuse tulemusel terendavad Eestile sadadesse miljonitesse ulatuvad trahvid. Haldussuutmatus on struktuurne ning üha süvenev. Siiani valitseb mentaliteet, et ringmajandus on kitsalt vaid prügisortimise küsimus, mitte süsteemne muutus, mis haarab kõiki ühiskondlikke valdkondi.
Ringmajandus on uus majanduse paradigma, uus tase, milleni jõudmiseks peame arengut pidurdava silotornide süsteemi suunama olulistes sektorites koostööle. Uue majanduse võti Eesti jaoks on ringmajanduse potentsiaali otsimine, selle leidmine ning otsustav elluviimine.
Artikkel ilmus 25. novembril 2022 Äripäevas