Kui 90-ndate alguses mu isa Bakuus veriste sündmuste käigus traagiliselt hukkus, otsustas mu ema oma kahe tütrega tagasi kodumaale kolida. Üksikvanema lapsena polnud elu alati meelakkumine, kuid mulle tundub, et oli ka palju helgeid hetki. Negatiivseid juhtumisi, mis mulle inimesena mõju on avaldanud tuli ette juba lasteaias. Nägin, kuidas autoriteetne lasteaiakasvataja võib alandada oma hoolealust. Minu rühmas käis poiss, kel vahel päevauinaku ajal juhtus voodisse tulema. Kasvataja kutsus selle peale rühmalapsed ringi, ümber selle poisi ja käskis kõigil lastel poisi pihta näpuga suunata ja samal ajal kooris hüüda häbi, häbi, püksis käbi, orav näris püksid läbi. Selle teo tõsidust mõistsin alles aastaid hiljem. Siiani ei mahu pähe, kuidas üks täiskasvanu rühmatäit lapsi neist ühe häbimärgistamiseks ära kasutas.
Algklassides käies narrisid mind klassikaaslased sellepärast, et mu isa surnud on. Neile pakkus lõbu kui mind teatraalselt esinedes mõnitada said. “Su isa on pilve peal jah?”. Ha-ha-haha-haa. Ma ei saanud sellest aru. Kuidas see naljakas on?
Peale isa surma vahetas ema meie Bakuu korteri Kallaveres elava Aserbaidžaanist pärit perega ära. Nemad kolisid siis tagasi Bakuusse ja meie hakkasime elama Kallaveres. Tol ajal oli see veel Tallinna osa, kuid eesti keelt seal naljalt ei kuulnud.
Koolis käisin hoopis Pirital, kus mind narriti ka mu nime pärast. Seda väänati igatpidi, moodustati mingeid mõttetuid rõvedusi ja siis hüüti neid üle kooli koridori. Need olid minust vanemad poisid. Veelgi hullemini narriti aga mu klassikaaslast, kelle riietel oli teistmoodi lõhn. Astusin tihti tema kaitseks välja ja sattusin seetõttu kiusajatest poistega kähmlustesse. Kahjuks sai mu kiusatavast klassikaaslasest täiskasvanuna pagulaste vihkaja ja veendunud rassist. Sellest on kahju, lapsena ta seda kindlasti polnud.
Kiusukottide meelest oli lahe tögada mind ka mu päritolu ja välimuse pärast. Üks sõimusõna oli nende meelest ka "venelane". Nii nimetasid nad kõiki, kes nende moodi polnud. Mitte, et ses midagi halba või head oleks, ei voola minus tilkagi vene verd. Kuid paradoksaalsel kombel, kui ma just koolis polnud ja veetsin aega oma kodukohas, norisid mu kallal minust hulga vanemad kohalikud vene kutid. See kestis aastaid.
Nende peamiseks mureks minuga oli see, et ma olen hoopis eestlane. Eestlane ma olen, aga neil oli selleks oma sõimusõna... Mingil hetkel kujunes hoovis mängimine ellujäämisvõitluseks. Kord kui kiikusin oma maja ees tulid nad jälle kambakesi kiusama. Kiik tõsteti kõrgele ning hoiti seda üleval nii kaua, et ma ei jaksaks enam kinni hoida ja maha kukuksin. Surusin end kõvasti vastu kiigetoru ja hoidsin kinni. Ma ei kukkunud alla ja hüüdsin kõvasti oma ema järgi. Ema tuli aknale ja ajas kiusajad minema. Ükskord kui samad tüübid mulle peksa ähvardasid anda ja ma nende eest end kibuvitsa põõsa taha peitsin, hakkasid nad mu pihta kive loopima. Mäletan, et oli väga valus, kui teravad kivid vastu jalgu ja käsi lendasid. Kartsin, et saan kiviga pea või näo pihta. Ühe kivi lennutasid nad vastu kõrva. Ei mäletagi kuidas sellest olukorrast lõpuks pääsesin. Hirmu mäletan.
Miks ma kõik selle täna kirja otsustasin panna?
Need lood meenusid mulle täna kui kuulsin, et Eesti Rahvusringhäälingu ajakirjanik Urmet Kook on teinud oma Facebooki seinale mind mõnitava postituse. Ma ei näinud seda postitust, sest see oli nähtav ainult tema sõpradele, kelle hulka mina ei kuulu. Tuttavatelt ajakirjanikelt kuulsin, et Kook ja kolleegid ERRi uudistetoimetuses arutasid omavahel, et nende meelest on rohelised meeleheitel kuna kaasavad kohalike valimiste nimekirjadesse inimesi täiesti avalikult. Kook nimetas meie tavalist Google Formsi registreerimisvormi "õngitsusleheks" mis kogub inimeste isiklikke andmeid. Tänapäeval teavad isegi koolilapsed, et Google Forms ei kogu andmeid, neid lisavad sinna inimesed ise.
Mina sain uudistetoimetuses toimuvast teada siis, kui Indrek Kiisleri ja Urmet Koogi nimed kõnealuse ankeedi kaudu meieni jõudsid. Saime aru, et tõenäoliselt on tegu nalja või eksitusega, kuna telefoni numbriks oli märgitud ERR toimetuse avalik üldnumber ja mailiaadressid tööandja ehk @err lõpuga. Samas oli meil ka hea meel selle üle, et nii tähtsad ajakirjanikud meie registreerimisvormi märkasid. Kaalusime isegi võimalust, et tegu võib olla ajakirjandusliku katsega ja otsustasime neile märku anda, et oleme nende nimed kätte saanud ja uurida, mis toimub. Indrek Kiisler tunnistaski, et tegi veidi nalja ja vabandas, et meile olulise asjaga tembutas. Vastasin siis naljatledes, et oma tiimis arutasime, kuidas nii tähtsat teadet Kiisleri kandidatuurist avalikkusele kommunikeerida. Vahetasime naerunägusid ja sain Kiislerilt kinnituse, et ka Koogiga on sama seis.
Kook ei ole Kiisler
Kuid erinevalt Kiislerist tuli Koogilt hoopis vaenulikum ja lausa tigetsev vastus. Täiesti absurdse süüdistusega tema isikuandmete ebaseaduslikust töötlemisest. Arvasin, et ju on Kook Kiislerist veelgi kõvem naljamees ja keerab lihtsalt vinti üle. Imelikuks läks asi aga siis kui lõpuks Kook meie vastu kõiksugu instantside poole pöörduda ähvardas. Mõtlesin, et huvitav härra tõesti, aga kenakene küll ja soovisin head jätku. Järgmisel päeval oli mu üllatus suur, kui inimesed hakkasid helistama ja rääkima Urmet Koogi postitusest. Siis oli selge, et see polnudki nali ja et Urmet Kook reaalselt arvabki, et Google Forms on õngitsusleht, mis kogub inimeste andmeid nende teadmata. Kõigele lisaks saabusid päeva jooksul ühiste tuttavate kaudu vahendatud teated Urmetilt ja tema nõudmised isiklike andmete töötlemine koheselt lõpetada. Kas poliitikaajakirjanik otse ei julgenudki mulle, erakonna juhile, helistada? Ma ei suutnud uskuda, et üks täiskasvanud, 45-aastane mees, rahvusringhäälingu uudistetoimetuse avalik teenistuja sellise jamaga tegeleb. Nõuab meilt mingite tema kohta käivate andmete, mida meil pole kunagi olnudki, töötlemise lõpetamist. Mamma Mia! Lugu lõppes täna siiski nii, et üks meie inimestest vabandas ta ees. Ma ei tea mille pärast täpselt vabandati, aga Kook olevat rahule jäänud. Hea seegi, saame eluga edasi minna.
Pinnale kerkinud lapsepõlvemälestused
See kõik aga tuletas mulle meelde just neid kiusukotte lapsepõlvest, kes sisustasid oma aega endast erinevate mõnitamisega ja said sellest mingit haiglast naudingut. Kõlab ju lausa uskumatult, et peened riigi palgal olevad härrad tegelevad tööajast parlamendivälise erakonna trollimise ja selle juhi tagakiusamisega. Mõnitavad tööl olles meie tegemisi, täidavad naljaviluks meie ankeeti ja ülbitsevad sotsmeedias.
Lugesin kunagi artiklit sellest kuidas vennad Sõnajalad ja Üllar Luup oma venepärased nimed ära muutma pidid, et mõnitamisest pääseda. Mina oma nime muuta ei kavatse. Kirjutagu ERR enda poolt korraldatud peaministri debattides minu nime kasvõi 1000 korda valesti. Mina saan hakkama. Mina saan üle. Mina võitlen vastu. Aga meie ümber on palju inimesi, kes ei saa ja keda kiusatakse samamoodi või hulleminigi. Ja siis nemad kiusavad omakorda teisi või otsustavad kõige hullema kasuks.
Miks te seda teete, kõik kiusajad? Võin mõelda erinevatele variantidele, kuid ükski neist ei tundu usutav. Tahan aru saada, miks te teete nii?