Eestit on tabanud pretsedenditu kriis. Meie riik on taasiseseisvumise järgse aja halvimas seisus. Räägime väiksemast majanduslangusest kui teistes Euroopa riikides, aga samal ajal oleme kõige suurema nakatumiskordajaga saamas mitte Euroopa rikkaimaks, vaid Euroopa koroona meistriks ja see saavutus ei tulene sportlikest pingutustest.
Riskides peaministripartei toetajate turmtulega, ütlen siiski, et halvim, mis selle kriisi jooksul sai juhtuda, on see, et võimule pääses Reformierakond. Partei, mis väärtustab majandust enam kui inimesi, ei tohiks tervisekriisi ajal sõna saada. Pärast praeguse koalitsiooni lühikest mesinädalat ja eilset Esimest Stuudiot, on selgeks saamas, et Jüri Ratas ei teinud tagasiastumisega mitte teenet riigile, vaid karuteene rahvale.
Kasinuspoliitika pole õige tee
Rohelisena võin mõista jätkusuutliku riigieelarve kontekstis kasinuspoliitika rakendamist, aga ma ei suuda nõustuda struktuurse tasakaalu saavutamisega inimeste heaolu ja tervise arvelt. Kui peaminister saab neljakordset Eesti keskmist palka ja keeldub miinimumpalga saajatele palgatoetuse või lastega peredele lisatoetuse või pensionäridele pensionilisa maksmisest, siis see on inimlikult täiesti vastuvõetamatu. Eestlasi on ainult nii palju kui meid on – me ei tohi omade elusid ohtu seada seepärast, et riigi eelarve on vaja „tasakaalus” hoida. Kurta, et eelnevad valitsused on priiskavalt rahaga ümber käinud, ei ole ammu enam relevantne. Mitte ükski kaine mõistusega inimene ei soovita praegu inimeste ja ettevõtete aitamise osas kitsiks muutuda, aga Reformierakond räägib lisaeelarvest kui viimasest võimalusest. Meie riigi võlakoormus on siiani madalamate hulgas ja intressimäärad vajunud läbi põranda. Heal ajal säästmine ongi hea mõte, aga praegu on halvad ajad. Ilma naljata. Ettevõtjatele, töötajatele, lapsevanematele, pensionäridele, meedikutele, päästjatele. Halb on kõigil peale ametnike. Nagu peaminister väga ilmekalt väljendas – ametnikud muretsema ei pea. Riik muudkui rasvub. Aga kelle arvelt?
Viivituste hind on kõrge
Eriti kummastavalt mõjus valitsusjuhi sama päeva pressikonverentsil öeldud sõnad selle kohta kuidas ettevõtted, mis korraldustele ei allu, sulgetakse sundkorras ja igasugustest hüvitistest võidakse suu puhtaks pühkida. Kurb, et üks erakond ei mõista, et need ettevõtted annavad tööd paljudele kaasmaalastele. Väikeettevõtted, mis on praeguseks terve aasta kohutava surve all olnud, ei ole sellist kohtlemist väärt. Samuti ei ole ära teeninud seda need, kes kõige paremini viirusega toime tulid - kultuuriasutused, kus viirus levis kõige visamalt, on nüüd suletud. Et kapitalistid ostlemisõigust muuseumi-, kino- ja teatrielamustest tähtsamateks peavad, ei ole üllatav, aga et kriisi ajal kontrast nii teravalt välja joonistub, on mõistetamatu ning tegi paljudele liiga. Kui piiranguid kehtestatakse, siis need peavad olema põhjendatavad ja arusaadavad. Teadusnõukoda tasuks valitsusel esimese osas rohkem kuulata, aga teise osas on vaja ise pingutada.
Valitsuse vahetus ei ole vabandus
COVID-19 on olnud meie planeedil elavate inimeste reaalsus nüüd üle aasta. Eile täitus aasta Saaremaa lukku panemisest. Enam ei ole võimalik juhtpoliitikutel öelda, et nad ei tea, mis tuleb homme või enamgi veel ei saa riigijuhid rääkida, et nii kõrge nakatumine on ootamatu. Reoveest võetakse proove, teste tehakse nüüd ka nädalavahetustel, vaktsineeriminegi ( kuigi vaevaliselt) on pihta hakanud, meditsiinijuhid ja teadusnõukoda annavad häiret igapäevaselt (valitsusele pigem sagedamini) ning isegi president on aru saanud, et olukord on tõsine ja nõudis endalegi eliitvaktsiini doosi. Antud juhul on õnneks tegu avaliku aktsiooniga, mis propageerib vaktsineerimist. Selle asemel, et ametisse astumisel piiranguid leevendada kõige suurema nakkusohuga piirkondades, oleks ka kuu taguse platoo tingimustes pidanud piiranguid pigem ülejäänud riigile laiendama. Sellisel juhul poleks praeguseks olukord kontrolli alt väljunud ja meetmed ei peaks olema nii karmid. Kui rahvas tahab kuulda, et tegu on eriolukorraga, siis tulebki seda öelda ja mitte jääda seletama kuidas juriidiliselt selleks enam vajadust ei ole. Kriisikommunikatsioonis tuleb kasutada lühilauseid. Lühisõnumeid. Säutse. Nii lihtsalt on. Keerukaid sõnakombinatsioone on võimatu kiiresti ja selgelt edasi anda. Seda eriti mõnes võõrkeeles.
Kriis kontrolli alla inimlikumalt
Eelmisel nädalal oli Euroopa koroonapealinnaks Maardu. 15 000 elanikuga linn Soome lahe kaldal on nakatumiskordajaga 3000. Loomulikult võib ju öelda, et viirus ei tunne ei keelt ega rahvust, aga statistilise seaduspäraga on keeruline vaielda. Teine kõrge nakatumisnäitajaga koht on olnud Lasnamäe ja sealsete kõrge nakatumiskordajatega korteriühistute suhtes algatatav erimenetlus alustas ülelinnalise kampaania. Tallinnas algavad erimenetlused. Selge sõnum, selge tegevus. Kui valitsusjuht ütleb otsestuudios, et “kõik sõltub Kõlvartist”, siis ilmselt see nii ka on. Reformierakond ei ole senimaani suutnud oma eelmisest Eesti kriisist välja tulla ja venekeelne elanikkond on jäetud maha. See on veel üks möödapanek kriisi haldamises. Pronkskuju kunagine teisaldamine on praeguse olukorraga võrreldes köömes. Reformierakonna käitumine majanduslanguse korral on aga jäänud täpselt samaks - kõige rohkem kannatavad kõige kaitsetumad- lapsed, üksikvanemad ja eakad.
Kriis on meil kõigil üks, aga klassivahe süveneb kiiremini kui kunagi varem. On selge, et praegune valitsus ei taha Läti eeskujust midagi kuulda, aga lastevanemate ja pensionäride raskel ajal meeles pidamine ei tohiks olla tabu. Tegelikult pole laual enam ühtegi head alternatiivi ja täielikust lockdown-ist pole enam pääsu. Ampullid pole pähklid, mida oravate kombel sahvrisse koguda. Vaktsineerimist peab kiirendama ja toetama hädalisi, kes on kaotanud töö või kaotamas ettevõtet. Suveks tuleb pealinnas eraldada sõiduradasid jalgratastele ja hiljemalt sügiseks tegema korda avalike asutuste, esmajärjekorras just koolide, ventilatsioonid. Sest enne kui pandeemiast saab endeemia, kulub veel mitu aastat ja me peame senikaua kuidagi vastu pidama. Kõik koos.