Suurima opositsioonipartei jõuetu reaktsioon sooneutraalset abielu taotlevale roheliste algatusele tekitas nõutust ja küsimusi paljudes inimestes. Noored tegijad lahkuvad niigi erakonnast ja parteijuht ei suuda end liberaalsete väärtuste kaitsel selgelt positsioneerida - mis reformierakonnaga ometi lahti on?!
EKRE demoniseerimine ei taga vähemuste kaitset
On ju selge, et täna pole probleem pelgalt EKREs, vaid Reformierakonna suutmatuses Keskerakonnaga koostööd teha. EKRE on jõudnud valitsuses olla vähem kui kaks aastat, kuid juba on mugav ja ohutu valitsuse krtiseerimine ning tulemusteta umbusaldushääletuste korraldamine saanud reformierakonna peamiseks poliitiliseks tegevuseks. Sellega on reformierakond taandanud end jõulisest opositsiooniliidrist EKRE sabas lohisevaks kelgunööriks. Samuti ei aita Eestit edasi see, kui kõik patud noorima koalitsioonipartneri kaela nuhelda. Puudujääke vähemuste õiguste kaitsel ei saa korvata kaabude demoniseerimisega, sest olgem ausad tänane valitsus pole põhjus, vaid poliitiliste otsuste järelm, mida pikalt võimul olnud parteid tunnistada ei taha. Oma blogis kirjutab Reformierakonna juht, et abielu referendumist peab saama tagasilöök EKREle. Kõlab nagu lõhestav ning negatiivse alatooniga sõnum. Meie, rohelised, soovime, et abielu referendumist saaks suur edasiminek LGBT+ kogukonnale ja ühiskonnale laiemalt.
Abielu ilma abielu sildita - milleks rahvast petta?
Lisaks ütleb Kallas, et juba kuus aastat kehtiv kooseluseadus on abieluga sisuliselt võrdne, lihtsalt nimetus olevat teine. Kas tõesti? Millest siis kogu aastaid kestev poleemika? Miks reformierakond ei tunnista, et kooseluseaduse lohisevate rakendusaktide asemel oleks kõige lihtsam ja loogilisem muuta abielu mõiste perekonnaseaduse tasemel sooneutraalseks? Täna ei räägi me ühele vähemuste grupile privileegide kinkimisest, vaid inimeste võrdsest kohtlemisest ülejäänud ühiskonnaga. Tänase kooseluseaduse olemus aga vastupidiselt rõhutab, et vähemusgrupi liikmed on lausa sedavõrd “erilised”, et vajavad eraldi seadusandlust. Võib-olla oli kooseluseadus Reformierakonna võimuloleku ajal maksimaalne aktsepteeritav poliitiline reaalsus, kuid tänaseks on ühiskond sellest punktist edasi liikunud ning Eesti peaks end defineerima üha enam Euroopa- ja maailmakodanike riigi, kui punamineviku ikkest mõjutatud ääremaana. Oht taandarenguks on aga ilmne ning Reformierakonna suutmatus Keskerakonnaga koostööd teha on äärmuslastele kaardid kätte mänginud.
Võrdsuse ja õigluse nimel tuleb võidelda
Viimaste nädalate sündmuste kontekstis pole positiivne ainult see, et roheliste perekonnaseaduse muutmise petitsioonile on praeguseks kogunenud 34 500 allkirja - tegu rahvaalgatuste ülekaaluka rekordiga ning võimsa ühiskondliku sõnumiga. Positiivne on ka see, et antud petitsioon avas Reformierakonna tõelist palet - see on väärt info vähem kui aasta enne valimisi ning sellest ei saa enam mööda vaadata. Erinevalt Reformierakonnast seisneb roheliste eesmärk väärtustes läbi mille kogu ühiskonda paremaks muuta. Abieluvõrdsuse algatus on selle ideaalne tõestus.
Võrdsete õiguste kehtestamist ei tule viisakalt koolitüdruku kombel ootavale Kajale keegi pakkuma, ka Eestis nõuab inimõiguste edendamine poliitilist julgust, tahet ning jõulist pealehakkamist. Kui Siim Kallas ütles valimiste järgselt, et neil on EKREga kahepeale hääled koos, tekitas see üsna kõheda tunde. Seda arvestades peaks Kaja Kallas mõistma, et abieluvõrdsuse algatusega mitte liitumine poliitiliste kaalutluste tõttu, saatis ühiskonnale väga vale signaali. Küsimus on ju inimväärikuse ja elementaarsete õiguste eest seismises.
Kui Kaja ei taha neid õigusi koos 34 500 inimesega taga nõuda, siis vähemalt ärgu lootku meie vaikimist.
Kuid ühes olen Kaja Kallasega nõus. Selleks, et sünniksid Eestit edasi viivad otsused, ei piisa Reformierakonnast ja sotsidest. Selleks on vaja rohelisi riigikokku. Rohelistena ongi meil inimõigusi ja sotsiaalset õiglust määratlevad “punased jooned”, millega meie erinevalt Reformierakonnast kompromisse ei tee. Eesti valik on täna fundamentaalne - kas edasi avatud, solidaarse ning isikuvabadusi austava riigi poole või tee, mille on valinud Poola.
Kui erakond, mis end üle kõige liberaalsena defineerida armastab, ei suuda konkreetses väärtusküsimuses selgelt positsiooni võtta, siis tegu vist ei olegi niivõrd liberaalse erakonnaga? Kindlasti ei tohi unustada ka Reformierakonna flirti EKREga, mille eesmärk oleks üheskoos valitsus moodustada. Seega Kaja Kallase sõnad “referendum on hääletus EKRE vastu” kõlavad sama tühjalt kui jutt Reformierakonnast kui liberaalsest erakonnast.
Rohelised seisavad kõigi eestimaalaste eest.
Mitte ainult inimeste, vaid ka nende eest, kes valimistel oma häält anda ei saa, kuid ilma kelleta poleks olemas ei eestlasi ega Eesti riiki. Need on meie linnud, loomad, taimed, putukad, seened, metsad... terved ökosüsteemid. Globaalse kliimakatastroofi ning kuuenda massilise liikide väljasuremislaine ajal oleks ehk paslik küsida, miks me midagi ette ei võta, miks me endiselt tallume radu, mis on selgelt jätkusuutmatud. Seda ei ütle ainult rohelised, seda ütleb 99% teadlastest, kes inimkonna põhjustatud probleemide tagajärgedega päeval ja ööl töötavad, pühendas sellele oma elud. On siililegi selge, et kui rohelised oleksid täna riigikogus, arutaksime me hoopis teiste küsimuste üle - rohemajanduse jõuline arendamine, kliimamuutuste pidurdamine ja nende mõjude leevendamine, metsade ja elurikkuse kaitse, aga ka Rail Balticu rajamise mõttekus oleksid need küsimused, mis leiaksid vastused. Seda ka tervisekriisi keskel. Me ei tohi pärast tolmu maha langemist avastada end moraalselt ega ka füüsiliselt tühermaalt, mida oleks edaspidi raske kodumaaks nimetada.
Foto autor: Ilmar Saabas